Beatrice – Vanemuine


Olen tänaseks päevaks jõudnud sellel aastal näha 113 erinevat lavastust ja sisu mõttes siiani kõige huvitavam neist (kõige lähim konkurent on Tallinna Linnateatri “See hetk”) sai esietenduse möödunud laupäeval Vanemuises – Siret Campbell’i kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud “Beatrice”. WOW!

Millal te viimati nägite pesuehtsat ja toimivat science fictionit teatrilaval? Mis on pealekauba nii sisuliste kui ka lavastuslike innovaatiliste nõksudega, mis lasevad praeguses ajas tulevikku tunda Vanemuise suure saali teatriruumis?
WOW!

Ma ei ole eriline science fiction’i fanaatik, aga meeldib just selline intelligentne, filosoofiliste kalduvustega, põnev, kaasamõtlema ja -elama panev; tulevikus toimuv, ent usutav ning täiesti võimalikult reaalseks muutuda võiv tekst ja lugu, nagu Siret Campbell on kirjutanud ja Ain Mäeots on suutnud selle tuleviku väga eriliselt lavale panna, “võlur” Emer Värk’iga koostöös, kes on lavastuse videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor. Justkui megasuurte eelarvetega Londoni West End’i tehnoloogiliselt põnevad lavastused…
WOW!

Kavalehest jäi silma, et kogu idee sai alguse Aini soovist lavastada teatris võimast ja efektset ulmekat. Selleks pöördus ta palvega Sireti poole, et too William Gibson’i Neuromancer’i dramatiseeriks. Siret luges mitu korda raamatu läbi kuid ei leidnud sellest teatritükiks piisavalt tugevat alust. Mõjutatuna ja laenates siiski mingeid ideid William Gibson’i Neuromancerist kirjutatas ta hoopis originaali. Drakadeemia eestvedajana ning nii küpse ja tervikliku näidendi tõttu oli minu jaoks suur üllatus, et tegemist on Siret’i debüüdiga! Kui see on debüüt, mis siis temalt edaspidi veel tulemas on!
WOW!

Praktiliselt terve autosõidu pärast Tartust Raplamaa metsade vahel olevasse maamajja (2 tundi), rääkisime teatrikaaslasega, mis selles tükis mõjus, mis mõtted tekkisid ja kuidas ise sellises tulevikus ja selliste võimaluste juures käituks, kuidas otsustaks. Natuke sellest ka, mis häirima jäi, aga see oli kaduvväike osa. Sest tegemist on eelkõige dramaturgi- ja lavastajateatriga ning need küljed on tõesti aasta tipud või vähemalt tipu lähedal. Mõned vähemolulisemad nüansid hoidsid päris “seisvad ovatsioonid” ära, aga oli ka päris palju inimesi, kes esietendusel seistes aplodeerisid! Ja tõesti, ega minul ka palju puudu ei jäänud… aga sellest kohe täpsemalt.

Siinkohal tuleb mul teha hoiatus, sest see lugu on väga huvitavate ideede ning üllatustega ning sisuliselt palju mõtteid esilekutsuv ning ma ei tahaks rikkuda kellegi teatrielamust paljastades neid huvitavaid sisulisi pöördeid või lavastuslikke efekte, mida ma lihtsalt ei suuda enda sisse jätta ning milleta polekski võimalik seda etendust ja elamust lahata. Samuti poleks mõistlik lugeda enne oma mõtete tekkimist minul tekkinud mõtteid või arvamusi. Seega kui üldse ei tahaks midagi sisuliselt rohkemat teada enne teatrikülastust ei tasuks lugeda järgneva 2 foto vahelist teksti või vähemalt järgnevast tekstist paragrahve, mille ees on 3 tärni, ehk ***, enne kui on endal juba ka lavastus nähtud ning tulla hiljem, uuesti siia kaasamõtlema… või vastuvaidlema 🙂

Elatakse aega, mis on praegusest hetkest minu hinnangul umbes 50-150 aasta pärast… Tom ja Kristi on noor abielupaar, kellel on minimalistlikult modernse sisustusega korter, elektroonikaajastule kohaselt kodus natuke digivärki, nagu näiteks liikuv foto seinal ja “digitaalne majahaldjas”, kes kuulab käsklusi, vastab küsimutele ning täidab koduomanike lihtsamad soovid, nagu näiteks muusikamängimine või ukse lukust vabastamine. Ka autod on tollel ajal rääkiva kompuutriga, “kes” vajadusel võtab autojuhtimise üle ning lisaks kuuleb autojuhi häälest ära, kas too on ärritunud ja vajab rahustamist vms. Sõpradel käiakse ikka külas kohale minnes ja uksekella lastes, samuti tehakse süüa ise ning vein maitseb endiselt õdusa õhtu saateks hästi 🙂

*** Kuid lisaks füüsilistele asjadele inimeste ümber, on tehnoloogia arenenud ka inimeste teadvuse siirdamises. Näiteks tööl võib käia ka kiivri pähe pannes ning virtuaalreaalsuses askeldades või teadvus siirdada digitaalselt mujale, kus see töö ära teeb, jättes oma maise keha näiteks koju voodisse lamama.

*** Ja kui teadvust saab juba siirdada digitaalselt, siis saab seda ju ka säilitada… ka pärast surma…  Sellest saabki kõik alguse, kui rasedale Kristile koos kõige muu rasedatele vajaminevate protseduuridega, määritakse pähe ka “kiip” kõrva taha, mis tema teadvuse digitaliseerib…. Enne lapse sündi juhtub aga saatuslik autoõnnetus ning Tom seisab valiku ees, kas kustutada oma armastatud naise ja napilt tema kõhust päästetud väikese tütre ema teadvus või säilitada seda, jättes võimaluse selle teadvusega suhelda ning ka lapse jaoks tema “ema” mingis mõttes alles… Olgugi, et sellel teadvusel enam “keha” pole, siis digitaalselt “võrku” lülitades on ju kõik võimalik…

*** Samal ajal on ka olemas teenus, et inimesed võivad oma kehast loobuda, minnes vabatahtlikku “teadvuse-surma”. Meditsiiniliselt säilitatakse see keha edasiseks toimivana, misiganes tarbeks…. Sellest saab alguse Tom-i rännak oma surnud naise taastamiseks, ehk teadvuse siirdamiseks sellisesse surrogaatkehasse… aga kas see, milleni ta jõuab on see, mida ta ka tegelikult tahab… ja kuidas suhtub sellesse kõigesse tema naise teadvus? Ja kas me armastame ikkagi inimest ainult koos tema keha ja sellega, mis on kõrvade vahel või armastame ikkagi peamiselt teise inimese teadvust/mõistust või veel midagi? Kas hing ongi inimese teadvus või on see 21 grammi, mis kehast suremisel lahkub siiski miski veel kolmas lisaks kehale ja teadvusele? Kuidas inimene, kes leiab enda teadvuse olevat teise inimese kehas – selle võõra keha omaks võtab? Kellana ta end teadvustab – uue inimesena või ikkagi sellena, kes ta on olnud? Lisaks veel mitmeid ja mitmeid küsimusi, sest me inimesed oleme ju ühed keerulised loomad… lisaks tõstatuvad veel sotsiaalsed küsimused, ehk kuidas suhtuvad sellesse kõik ümbritsevad inimesed – nii need, kelle jaoks digiajastu on tulnud emapiimaga kui ka need, kelle jaoks see kõik on siiski väline ja kauge? Kuidas suhtub parim sõber, kes vaatab oma sõpra ja tunneb võib-olla ära tema “sõnad”, ent vaatab siiski täiesti võõrale inimesele otsa ning kuulab teistsugust “häält”? Kuidas suhtub mehe ema, kes vaatab oma poja naist, aga see on hoopis teise välimusega, ometi minia ise näib teda tundvat ning tunneb kohates vajadust loomulikult ka kallistada oma ämma…

Just nende ja teiste selliste küsimuste lahkamise tõttu ma seda lugu nii väga nautisingi. Võib ju kujutada end kõigi nende 5 tegelase asemele (Tom-Kristi-Tomi parin sõber-Kristi parim sõbranna ja Tomi ema) ning vaadata oma silmade läbi seda olukorda ja küsida endalt, kuidas ise oleks  käitunud nende asemel. Ega muidugi ju ei tea kindlalt ette, sest reaalselt end mingi sellise raske olukorra eest leides, võib endalegi üllatavalt otsustada hoopis arvatavast käitumismallist vastupidiselt. Nagu Tom, kes esialgu oli väga skeptiline kogu digivärginduse suhtes – ent kui see teda ennast nii lähedalt puudutas, muutus mehe suhtumine täiesti vastupidiseks… Ent selliseid filosoofilisi mõttemänge mängida on pagana põnev. Kohati isegi hirmus, sest alati kui kogu võrrandis on üheks nimetajaks surm või surmajärgne elu, siis on vähemalt minu jaoks tegemist tabuteemaga, kuigi tänapäeva maailmas on tabuteemad praktiliselt kadunud. Siin lisandub veel hulganisti moraalseid tasandeid ja neid küsimusi endas tõstatada ning nendele vastuseid anda – iseenda ees ja sees ausalt – see on justkui eneseavastuslik retk.

*** Kui ma oleksin Tom, siis ilmselt käituksin täpselt samuti, nagu Priit Strandbergi tegelane – kindlasti ma ei kustutaks seda teadvust ja paneksin selle ka surrogaatkeha sisse. Ma ei tea isegi, kas suudaksin ise seda otsust vastu võtta, et see teadvus kustutada… Tahaksin et seda otsustaks ikkagi see inimene ise, kelle teadvusega on tegemist. Tal on võimalus end ise hävitada kui see tõesti tema soov on. Seda muidugi juhul kui see teadvus on surrogaatkehas, ilma kehata, lihtsalt teadvusena eksiteerida, ei saa ilmselt midagi parata ega teha oma eksistentsi lõpetamiseks. Surrogaatkehas usun, et mõnda aega oleks siis see võõras keha natuke võõrastav, ent kaldun arvama, et inimese teadvus on ikkagi nii tugev ja oluline, et see lööb mistahes kehas välja. Seega kui ta muidugi on minu jaoks vähemalt vähegi vastuvõetava välimusega lähisuhteks, siis palju olulisem on ikkagi see teadvus ehk inimese sisu. Ja see, et mul on võimalus temaga suhelda ning temaga lastekasvatamist, tundeid ja üldse elu jagada.

*** kui ma oleks selle inimese äi, kes järsku mu ette ilmub ja mu poeg või tütar on otsustanud ta nö. tagasi koju tuua surrogaatkehas, siis ma ilmselt võtaksin ta avasüli vastu. Kui mu laps on õnnelik, siis olen ka mina õnnelik. (kuigi kerge hirm oleks ka… olen ju lugenud Stephen King’i Lemmikloomada surnuaeda ning seetõttu tekiksid kahtlemata kõhklused 🙂 ) Mina ju ei peakski selle inimesega koos elama ja isegi kui mu laps oma kaasaga elabki minu juures, siis minul pole siin mingit kaasarääkimist. Mõistan siiski täiesti Liina Tennosaare tegelase, ehk Tomi ema kohkumist ja võõrastamist. Tema jaoks oli võigas ja võõras seda alla neelata kui nagu teine inimene tema minia teadvusega võõras kehas tema ette ilmub ja justkui sedasi vägisi tema ellu tungib. See oli selle inimese jaoks liiga järsk muutus. Usun, et sellistele projektidele pühendatud või määratud psühholoogid saaksid siin palju ära teha. Üldse võiks ju sellised “tagasipöördumised” olla programmistatud ja läbimõeldud protseduurid.

*** Kui mu sõber otsustab tuua oma surnud abikaasa tagasi surrogaatkehas siis üsna sarnaselt isarollis suhtumisele, toetaksin oma sõpra igati… oleksin täpselt samuti uudishimu tulvil, nagu Veiko Porkanen’i tegelane. Nii lähedalt seda kogedes saaks võimaluse teha omad otsused ka vastavalt sellele, mida sõbra kogemuste pealt vaadates ise arvaks ja tunneks. Igal juhul tahaks ma, et mu sõber oleks õnnelik ning toetaksin tema otsuseid igati ja annaksin endast parima, et temal ja tema abikaasal oleks hea minuga edasi suhelda ning neil oleks keegigi toeks.

*** Kui ellu tagasiilmuvaks oleks minu enda parim sõber… seda reaktsiooni oleks võib-olla kõige raskem ennustada. Kas suudaks võtta teda ikkagi oma parima sõbrana? Kummaline… abikaasana tean kindlalt, et ei taha loobuda oma armastatust ja tema teadvusest. Aga sõbrana, kui ma ei tunne teda välimuse järgi, kas ma suudaksin sellest üle olla, et tegemist on ikkagi sama inimesega. Selles mõttes oleks ka minu tunded ilmselt sarnased Linda Kolde tegelase omadele. Kas kõik usaldatud saladused, kas kõik koos üleelatud rõõmud ja mured oleksid usaldatavates kätes… kuidas sellesse võõra välimusega inimesse siis ikkagi suhtuks… tjahh… huvitav…

*** Kui ma oleks see inimene, kes oma teadvuse säilitada laskis… kas ma laseks üldse oma teadvuse säilitada? Ilmselt laseksin, kui seda on soovinud mu armsaim… teeksin seda tema, mitte enda pärast. Samas nagu see Kristi alguses oli ilma kehata… lihtsalt digitaliseeritud teadvus – ilma kehata, igaveses pimeduses… siis mõtleks küll, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ent kas teadvusel ikkagi on üldse tunded? See on ainuke lahtiseletamatus tekstis, millele üle võib kahelda… ma kaldun arvama, et siin tuleb jällegi mängu see kolmas dimensioon  -ei keha, ei teadvus, aga hing… mida siiski mingi digitaliseeringuga ilmselt säilitada ei saa…

Võib-olla kunagi 1000 aasta pärast kui see tekst siin peaks kuidagi ime kombel säilima nii kaua, siis tolle ajastu inimesed loevad seda siin ja irvitavad, kui naiivne võis üks algne inimliik olla…

*** Võib-olla teeb seda kunagi mu enda “säilitatud” teadvus, mis on net-i lülitatud 🙂 Ent kui ma siiski olen otsustanud Marian Heinat’i tegelasele sarnaselt teha, ning minu teadvus siirdataks kellegi Kärt Tammjärve tegelasega sarnasesse inimesse… siis ilmselt ma oleks palju pelglikum integreerumaks tagasi ühiskonda. Vähemalt ma ei julgeks end kellelegi näidata enne kui tõesti olen oma kehaga täiesti sinapeal… Tore oleks muidugi kui mind oleks pandud mõnda nooremasse ja vingesse kehasse, millega oleks lihtsam sporti teha ja mis oleks veelgi võimekam kui mu praegune 🙂 No selle lahkamisega otseselt tükk ei tegelenud… Tom valis Kristile keha, mis talle enamvähem meeldis… Kindlasti tahaks mina ka, et minu armastatu valiks minule keha… siis ma igatahes ei peaks kartma, et kas ma välimuselt talle meeldin enam või kas üldse oleksin vastuvõetav talle. Samuti ei julgeks ma vähemalt kohe kallistama hakata või sõpradega kohtuda enne kui ma olen telefonis rääkinud ja sada e-maili saatnud ja vestelnud sisuliste tekstidega, teed sillutades selleks hetkeks kui päriselt ka kellegagi kohtun.

*** Ja lõppude lõpuks kuigi mõte igavesest elus on kuidagi ahvatlev, siis kas tegelikult ka ikkagi tahaks igavesti elada? Liikudes kehast kehasse… võib-olla ainult siis kui ümbritsevad lähedased inimesed samuti niimoodi edasi elavad ja kedagi tegelikult kaotama ei pea… muidu läheks vist hulluks kui peaks pidevalt oma armastatuid järjest matma, ise muudkui edasi elades… ja lapsed… ja kas lapsi tuleb ka igavesti… selle mõttearendusega jookseb kiiresti umbe või õigemini see tundub lõputu ja piiritult lai, nagu igavene elu ise 🙂

Kusjuures, selliste tekstidega kaasneb minu puhul alati hirm, et kui see sisuliselt ongi kõnetav ja vingelt ülesehitatud, siis lõpp vajub ära või ei osata seda lõppu kokku siduda või niimoodi ehitada, et see mingi korraliku vastuse või tulemuse või mõtte annaks. Ent siin oli lõpp kohe eriliselt tugev! Just sellepärast, et see vähemalt minule tundus ainuõige variant…

***  Ainuõige selles mõttes, et ma ise teeksin ka just nii… ainult täiesti “uue inimesena” olekski võimalik tagasi tulla… (oleksin tahtnud, et lavastuses oleks Beatrice’i mängida hoopis kolmas näitleja) ja kui siis võetakse mind selle teadvuse ja selle välimuse kombinatsioonina, ainult siis ongi normaalne tulevik koos võimalik. Me oleme ikkagi segu kõigest – tervik, kui nii võib öelda. Kui üks osa ära võtta või muuta – siis me oleme ikkagi keegi teine… kuigi me ise võib-olla teadvustame end endiselt iseendana. Seda võib võrrelda näiteks mõne õnnetuse läbiteinud inimestega… eks nad ole ju ikka nemad sisuliselt, aga ikkagi muutunud. Ja me inimesed elame ju ühe elu (no võib-olla igavese, kui selline teadvuse digitaliseerimine kunagi võimalikuks saab), aga elame siiski enda elu ja meil on õigus otsustada, millist elu me tahame elada. Muidugi on laste ees meil kohustus ja kohustus on füüsiliselt kellelegi teisele inimesele mitte viga teha. Paraku mentaalselt haiget tegemisest hoidumine pole vähegi sotsiaalsel inimesel praktiliselt võimalik. Võib-olla metsas elades või vaimselt piiratud inimestel ainult… sest ka tahtmatult juhtub seda… ja alati on ju olukorradki mingid võrrandid mitmete teguritega. Üks asi oled Sina ise, aga teiste inimeste tundeid, tahtmisi ja teadvust võib võib-olla küll teatud olukorras ning mingite nippidega mõjutada, ent kindlalt suunata ja oma tahtele allutada seda pole võimalik… isegi kui väga tahta.

Antud juhul oli veel kogu võrrandi sisse segatud ka laps ja lapse tunnetega mängimine on eriliselt riskantne ja hoolimatuse tipp. Oma lapsele tahab iga normaalne lapsevanem parimat. Isegi iseennast ja oma soove-tahtmisi ning heaolu ohverdades. Samas tahaks ju ka iga hinnaga oma lapsega koos olla, tema kasvamise osa olla. Toetada, olla olemas kui vaja ning selle kõigega koos saada ühiseid kogemusi ja nö. kasvada oma lapsega koos…

Nii palju mõtteid tekitavad teatritükid kahetsusväärselt harva. Kusjuures pakuti seda väga põneva ülesehitusega. Lava muudeti elektrooniliste lahenduste ja videotega nii, et kord oli see Kristi ja Tomi kodu, siis jälle nende sõprade oma… järgmisel hetkel park. Autosõidu ajal auto… samuti nipsust muutus kogu lava võimsaks tulevikutehnikat pakkuva kontori aulaks tänu võimsatele videolahendustele, kus Priit Strandbergi võttis vastu firma funktsionäri mänginud Karol Kuntsel.

*** Samal ajal kui suurtel koduekraanidel rääkis pakutavatest teadvuse digitaliseerimise teenustest Jaanus Tepomehe tegelane. Kõik nii ehtne ja huvitav. Lisaks Vanemuise suure lava võimalused andsid ka näiteks väikese haiglapalati tekitamise ühte soppi. Lihtsalt vaimustavad lavastuslikud leiud Ain Mäeotsalt riburada terve etendus!

*** Üks võimsamaid lahendusi oli “häkkimisstseen”, kui Silver Kaljula tegelane tõstetakse hiigelarvuti touchscreenile – keset lavatausta – maa ja taeva vahel rippudes. Tulid meelde kõik need loengud x, y ja z – generatsioonist… ning juba praegused lapsed, ei taha lillegi liigutada kui see, mida nad teevad ei ole “fun”. Eks see areneb veelgi “tolleks” ajaks edasi ning jõuamegi selliste digilahndusteni…

*** Märkimata ei saa jätta ka stseeni, kui “zombie” diskole läheb, ning seal tal tuleb Michael Jacksoni “Thriller”-i tantsu tantsida (kõik kes seda muusikavideot on näinud teavad, et seal zombid haudadest üles tõusevad ning tantsivad)… ilmselgelt teadlik tegijate vimka – luua duaalsus… ja panna Kristi tegelane kui jumaliku nupuliigutusega imelikku olukorda.. millest tüdruk auga üle oli ja nautis täiega lihtsalt tantsimist… Kuid eks sellestki tal kindlasti midagi nahavahele jäi…

Kui kõik on nii äge ja võimas ja vinge ning ammulisui lihtsalt ahmid seda kõike endasse… ning tundub justkui kõik oleks täiuslik, siis hakkad detaile märkama, mida muidu võib-olla tähele ei panekski… näiteks nagu rullikud dekoratsioonide all. Nii palju vingeid tehnilisi lahendusi ja siis silmatorkavad rullikud dekoratsioonide all lihtsalt mõjuvad imelikult… toovad reaalsusse – et see, mis sa vaatad on “teater” ja Sa ise ei ole selles lavastuses toimuvas ajas ja ruumis kärbsena seinal… Hiljuti just vaatasin Draamateatris ühte tükki, kus keset etendust tausadekoratsiooniks olnud majaseinad tõstetakse nurgast, lastakse klõpsuga rullik alla, mis seal küljes on, ning veeretatakse lavalt minema – enne polnud üldse neid rulle seinte all näha. Kunstilises mõttes veel muidugi ka kahju, et kanname tollel ajal endiselt samasuguseid riideid nagu praegu, ehk see muutus mis on näiteks viimase 50 aastaga toimunud, see jääb pidama praegusesse aega ka aastakümnete pärast. Ehe haiglavoodi, kõik videolahendused ning elektroonilised dekoratsioonide liikumised olid vinged ja tegid need muud väiksemad häirivad detailid mitmekordselt tasa.

Tõeliselt naudinguline oli Ardo Ran Varrese muusika. Ma ei peagi siin silmas valitud häid ja sobivaid laule (eriti üks – mis oli kui tüki jaoks kirjutatud, ehk sõnade mõttes sisuliselt vaadatava teatri sisuga kokkusulav või isegi selle sisu jutustav!), aga just see muusika, mille Ardo spetsiaalselt tüki jaoks on loonud. Lisaks harukordselt hästi dramaatilisust lisavad, võib-olla isegi natuke klišeelikud, ent kahtlemata just siia ideaalselt sobivad “põpõmm”-id, kui keegi dramaatiliselt lavale ilmus või midagi vastavat juhtus.
Ja  nüüd jõuame siis selleni, mis mul ei lasknud tüki lõppedes püsti seista aplodeerimiseks…

Kui mina oleks rolle jaganud, oleksin sellest trupist kaasanud vaid 4 – Veiko Porkanen’i, Liina Tennosaar’e, Silver Kaljula ja Karol Kutseli (lisaks veel kindlasti ka vaid videos esineva Jaanus Tepomehe – tema mahe hääl ja selge diktsioon oli kui loodud sellise toote reklaamnäoks/-hääleks. Imeväike roll, aga järjekordselt täistabamus temalt). Ühele oma Vanemuise lemmiknäitlejale – peaosatäitja Priit Strandbergile mul ka pole midagi erilist ette heita. Alguses kui kõik on veel hästi, on tal mõnusat vajalikku energiat ning poisikeselikku mängurõõmu, mis sellisele tegelasele annab karakteri. Kuid pärast õnnetust ja siis kui oleks vaja tuua sisse psühholoogilisemaid mängutasandeid – kurbust/viha/pettumust/frustratsioone, siis kulgeb ta stamplikumat radapidi. Nö. teeb rolli auga ära, kuid mitte oma CVsse peaosalise rolli jaoks tähelepanuväärselt mitmetasandlikult või meeldejäävalt. Muidugi see oli ka esietendus ning mängides sellist materjali, usun ja loodan, et ta leiab neid nõkse ja tasandeid sinna emotsionaalse skaala teise otsa juurde. Veiko Porkanen’i tehtud, peategelase parim sõber, on palju väiksema mänguskaala juures päris osav – ta laval olevatel hetkedel väga kurbusesse ei jõudnud, ega pidanudki kalduma, sest alguses oli kõik hästi, pärast jällegi ka “leitud lahendus”, aga selle ajaga jõuab ta mõjuda nii digihuvilise, laheda sõbra, toetava abikaasana, huvitatud sõbra naise uuest elust ning see kõik on päris ehtne ja huvitav. Nooremate kolleegide vahel mõjub Liina Tennosaare “ema” roll kõige tugevamana. Poega lohutades, lapsehoidmise üle muret tundes, “uue” miniaga kohtumisel endast välja minnes… ja eelkõige korraliku karakteri luues inimesest, kes ei ole nende moodsate uute innovatsioonidega kaasaminekut usaldav… vastupidi kogu seda värki tauniv. Karol’i roll on väga minimaalne ning mänguruumi selles eriti polegi. Asjalik, nii nagu peab sellises osas. Ja Silver Kaljula üliagar diskor või hiljem ka häkker – väike, aga igati pakkutabavad tervikut toetavad rollid. Lisaks küsis ta minultki ühe küsimuse sealt lavalt, aga ma ainult vangutasin pead vastuseks 🙂

Linda Kolde hakkas mulle meeldima vastupidiselt Priidule just siis kui temal saabus dramaatilisem osa rollist – siis kui ta ei suutnud oma sõbrannat omaks võtta “uues kuues”. Alguses oli teatavat lavalist kohmetust ja isegi nõks ülemängu, aga kuna ta mäng läks kogu aeg paremaks, siis lõpptulemusega võib ikkagi rahule jääda. Kuid tema lavakaaegsete kursaõdede mänguga ma ei suutnud leppida algusest lõpuni. Tekkis lausa küsimus, et kas mingi oluline osa on jäänud neil teatrikoolist kättesaamata? Marian Heinat’i väga temalikule mängustiilile mõeldes ma kahtlustan, et võib-olla lihtsalt minule see ei meeldi. Täpselt samasuguse “liiga lihtsa rollilahenduse” tegi ta “Laineid murdes” tükis – kuigi nii siin kui seal oleks vaja palju laiemat emotsioonide diapasooni või ulatuslikkust… Võib-olla ma teen ülekohut ja ta ise on teinud seesmiselt suure töö ära oma karakteritega, aga vähemalt minu jaoks jäi kõvasti puudu nii sügavamale minekust kui nüansirikkusest. Väga plass mäng ja kui ma poleks loos nii sügaval sees olnud, poleks mul tema karakterist isegi kahju olnud. Ent see “kahjutunne” on minu jaoks isegi võtmetähtsusega.

*** Eriti siis kui ta seal “pimeduses” on… Ainuke koht, mis tal hästi välja tuli, oli siis kui ta teatab oma mehele, et ta lasi selle kiibiasja haiglas ära teha… See rasedusest käed rippu olukord, kus lihtsalt tuleb arste kuulata ja kuuladki, on see siis sinu jaoks siis tõesti vajalik või mitte, aga rasedale on arst “jumal” ja tema etteantud käsud ning soovitused kuuluvad täitmisele… eriti esimese rasedusega seoses… See oli minu jaoks tema rolli tipphetk. Kogu tema mängustiili kuvabki hiljem Tomi mõtetes justkui oma meest vaimuna külastades – lavalt läbi jalutamine… ta justkui jalutakski oma rollist läbi. Oli ta seal või ei olnud, mõne aja pärast ma kahtlen, kas mäletangi.

Ja ma ei tea, kas mulle ei meeldi rohkem see kui keegi olulises rollis end välja oluliseks ning kolmemõõtmeliseks karakteriks ei mängi või siis see kui mängitakse kramplikult diktsiooni üliteravana hoides ja nii rollist rolli. Tegemist on õnneks noore näitlejaga ning usun, et kui Kärt veel mängib ja mängib erinevaid rolle, siis ta saab midagi teha oma kõne edastamisviisile ja raputab sellest stambist end lahti. Või õpib kasutama suud kuidagi teisiti. Meenub kui kunagi mingil koolitusel õpetati suu pingeid vähendavaid harjutusi kõnepidajatele. Ma ei tea, kas see aitab ka näitlejaid – ju vist… aga võib ju ka olla, et see on lihtsalt nii tugevalt tema isiksuse omapära. Võib-olla ta igapäevaelus räägib ka nii ja siis muidugi on raskem midagi selle muutmiseks ära teha. Tuleb lihtsalt minul kui vaatajal eemale hoida tükkidest kus ta suuremates rollides mängib (samas siis oleks ju jäänud ka “Beatrice” nägemata…). See on nii tugevalt eriline ja vaatajat häiriv rääkimismoodus, et jääb mulje, nagu ta igas oma rollis kõvasti “mängida” püüab. See, aga viib mõtted tema tegelaste jutu jälgimiselt, “mida” ta räägib sellele “kuidas” ta räägib ja see häiribki ning oli lausa hetki kus mul ta tekst seetõttu kaduma läks. Võib muidugi vabalt olla, et ma olen vaid üks väheseid, kellel sellega probleem on. Ent ka mu teatrikaaslane ütles, et ta liigutab oma suud väga imelikult ning ka teda häiris see väga. Seega päris üksi ma oma arvamusega ei ole. Olen Kärti juba üsna paljudes rollides näinud ning alati mängib ta sellise justkui pingutatud diktsiooniga… kõige õnnestunumad minu meelest on olnud “Suluseisu” pisike laps (see oli lausa üllatavalt vaimustav roll temalt ja see “teistmoodi rääkimismaneer” sobis sellisesse rolli hästi) ja “Head tüdrukud lähevad taevasse” karvase rinnaga Libahundi-Tiina – mingis mõttes on need mõlemad ka nö.mängulisemad rollid ja mitte kuigivõrd psühholoogilised ning raskekoelised, nagu seekordne “Kristi” nõuaks…  Kuid siis kui ta ei rääkinud või ütles midagi vaid lühidalt, nagu näiteks lõpustseenis, siis ta oli omal kohal.

*** Oleks tahtnud ka üleminekul teadvusega näha, et oleks kaasnenud mingid sarnased maneerid või midagigi käitumuslikku (see on ju ometi selle rolli “mänguline” võimalus!!!), mis võiks tuleneda sellest, et teadvus kahes erinevas inimeses oli sama. Mina seda ei leidnud… peale “hobusesaba”… aga see oli ju vaid välimuslik ja mitte sisuline, ehk näitlemistalenti demonstreeriv. Hea oli küll see kohmitsemine, mis uue kehaga harjumine nõudis… see tuli hästi välja ning oli väga oluline detail.

Hinnang: 4+ (Tavaliselt saab sellise sisuga asju ainult kinos näha. Sedapuhku praktiliselt järgmisel päeval teatrielamusele kinos vaadatud Hollywoodi suure eelarvega megafilm “Blade Runner 2049” tundus Sireti ja Aini teose kõrval nagu mingi lihtsakoeline käkk 🙂 Beatrice on huvitav ja harukordne kombinatsioon teatrilaval – ühtlasi mõtlemapanev, ent ka sõna otseses mõttes “põnev”. Vapustav teatrielamus oma lavastuslike lahendustega. Kui vaid näitlejate mäng oleks olnud sellele tasemele vastav, oleks see võinud kujuneda aasta suurimaks teatrielamuseks… aga ega see sellestki hoolimata kaugele tipust maha ei jäänud ka… nagu öeldud, kõige huvitavama sisuga tükk on see siiani kahtlemata!)