Arvustus. Tarantino naine iiri urkas


“Öörändurid” on olustikuline iiri lugu väikestest inimestest, kes üritavad oma puntras eludega toime tulla ja igatsevad sisimas vaid üht – üksindusest pääseda. Tiit Palu lavastus näib sihtivat tähendamissõna poole, aga jääb selles taotluses kahjuks õõnsaks.

Eestiski korduvalt mängitud McPherson on Martin McDonagh’ kõrval vist maailmas enim tuntud iiri noorema põlve näitekirjanik. Erinevalt McDonagh’st on tema lugude toon enamasti pigem pehme ja vaade tegelastele heatahtlikult osavõtlik. Üdini iirilik, kusagilt Brian Frieli meenutav, on McPhersoni näitemängude jutuvestjalik kulgemine ja tunne, et kohati mõjutavad saatusi seletamatud teispoolsed jõud. Mis ei tähenda, et McPherson oleks kuidagi “pehmo”, kaugel sellest. Tema näitemängud on karged isased lood, kus vahel – nagu ka “Öörändurites” – ilmutab end vägagi Harold Pinterit meenutav ürgne kalkus. Olgugi, et tegevus ja tegelased on sügavalt olustikulised.

Tiit Palu on Vanemuise lavastuses ilmselgelt taotlenud lohutust tegelikkusest kõrgemale tõusmist. Juba lavapilt (kunstnik Silver Vahtre) on rõhutatult estetiseeritud ja mitteolmeline: eeslava keskel seisab päevinäinud, ent stiilne köögilaud ning selle ümber kolm mugavat pehme polstriga tooli. Lavahorisondil vahelduvad kaunid videopildid, mis kujutavad kord puuvõrasid, siis stiliseeritud tähistaevast. See visuaalne keskkond tundub pärinevat pigem Tom Stoppardi “Arkaadiast” kui McPhersoni “Ööränduritest”, mille peategelase Tommy elupaika autor kirjeldab kui otsatut kila-kola ja rämpsuhunnikut.

Taotluslikku võõritust rõhutab ka muusikaline kujundus, milles Tšaikovski “Luikede järve” traagilisele neljandale vaatusele järgneb David Bowie “Life On Mars”. Samuti selgelt piiratud misanstseneering, kus mängupinnana on enamasti kasutusel vaid eeslava. Õige harva – pussitamiseks ja padjasõjaks – kandub tegevus korraks lavasügavusse.

Ent tühja sest välisilmest. Sisuline komistuskivi tundub peituvat lavastaja otsuses muuta ainus naistegelane, niigi kummaline Aimee (Kärt Tammjärv), võõritatud märgiks. Välisilmelt meenutab Aimee “Pulp Fictioni” Miat, tema rabedalt murtud plastika pärineks justkui Hommikteatri ekspressionistlikest eksperimentidest, aga kes ta sisimas on… jääbki selgusetuks. Ja nii ei oska ka mehed, Andres Mähari Tommy ja Riho Kütsari Doc, temaga õieti kuidagi olla. Ja kuis ning kuna Tommy veel Aimeesse armuda oskas…?

Tervikuna on “Öörändurid” keskmine üle-lati teatriõhtu. Hannes Kaljujärv vana onu Maurice’ina teeb mitu säravalt karakteerset sisseastet ja kavaleht rõõmustab vana iiri tähendamissõnaga: “Mis on kolm kõige pahaendelisemat asja maailmas? Valge hobune, maja mäekünkal ja ilus naine.”

01.03.2016, kultuur.err.ee