Arvustus. Pisut poolik “Arkaadia”


Tom Stoppardi loomingu lavastamine näib pea alati olevat kindla peale minemine. Ning seda eeskätt seetõttu, et tema näidendid on ühelt poolt rohkemal või vähemal määral filosoofilised ning teiselt poolt dramaturgiliselt tugevad, hästi jälgitavad ja vaimukate dialoogidega. Pealegi on Stoppard meie publikule juba üsna tuttav, iseäranis pärast “Utoopia”-triloogia kõigi osade järgemööda ettekandmist nelja erineva teatri koostöös kolm aastat tagasi.
Nii nagu Stoppardi looming üldiselt, on ka “Arkaadia” tekst väga mitmekihiline ning erinevaid tegevusliine ja tasandeid sujuvalt põimiv ning jälle lahutav. See aga nõuab nii lavastajalt kui näitlejatelt äärmiselt täpset tööd nii lavastuse rõhuasetustes ja tempos kui ka rolliloomes.

Ehkki kõige jämedamalt võttes on “Arkaadia” näol tegemist veidi tavapäratute “uurijatega” detektiivilooga, nõuavad näidendis käsitletavad teemad ometi süvenemist. Sest kuigi “Arkaadia” pole ehk nii (ühiskonna)filosoofiline kui “Utoopia”, siis teadustöö kõige üldisemad ja põhimõttelisemad sõlmküsimused (kas ja mil määral on võimalik üht või teist hüpoteesi tõestada ning mis ikkagi on vaieldamatuks tõestamiseks vajalikud kriteeriumid?) ning teadustööle pühendumise aspektid (kuhu maani tuleks ühe või teise hüpoteesi tõestamiseks välja minna ning kas sel kõigel on lõppude lõpuks mõtet?) leiavad siin ometigi põnevat ja mõtlemisainet pakkuvat käsitlemist. Ja kuna suurt osa publikust need küsimused igapäevaselt ei puuduta (mis aga ei tähenda, et nad teoreetilises plaanis huvitavad ei oleks), siis eeldabki lavastus vaatajalt vähemalt kaasamõtlemist.
Ent hoolimata sellest, et “Arkaadias” vaadeldavad teemad pole eriti igapäevased ja ainuüksi fraas “Fermat’ teoreem” võiks igas matemaatikakauges inimeses kohmetust tekitada, siis tegelikult on Stoppardi tekst orgaaniline ja kergesti jälgitav, mida vürtsitab küllalt tihti ka tõeliselt vaimukas huumor. Ent et see orgaaniline ja vaimukas tekst ning selle kaudu ka filosoofilisemat laadi sõnum publikule pärale jõuaks, on – nagu juba eelpool viitasin – tarvis süvenenud lavastamist ja täpseid osatäitmisi.

Paraku aga jääb mulje (mis kogu esimese vaatuse jooksul üha süveneb), et prooviperiood on napiks jäänud. Näitlejad pole justkui jõudnud tegelaskujusid endale omaks teha ning nende mõtteid ja käitumismotiive piisaval määral mõistma hakata. Sest kohati piirdub tekstiesitus pigem näidendi peast ettelugemisega, kui oma läbitunnetatud ja endale selgeks tehtud tegelase mõtete orgaanilise ja veenva esitamisega. Ent kui mõttetihe ning vaimukas tekst ei leia loomulikku ja sujuvat väljamängimist, siis on palju loota, et see publikule vajalikul määral kohale jõuaks ning puudutaks.
See aga ei tähenda, et näitlejatööd oleksid üleüldiselt ebamäärased või läbi tunnetamata. Kõige terviklikema ja orgaanilisemate rollidega saavad hakkama Tanel Jonas, kelle tänapäevane, oma kustuva hiilgusega suguvõsa sleppi loomuldasa kandev ja samas sellest vabaneda püüdev Valentine Coverly on usutav ja huvitava sisemise dünaamikaga karakter. Samamoodi võiks esile tõsta Karol Kuntseli keigarist õppejõudu Bernard Nightingale’i – ehkki mõneti jääb roll võib-olla pinnapealseks, siis oma julge “pealemineku” ja energiaga tõmbab ta käima ka ülejäänud trupi ja seda just teises vaatuses, mis osutub lõpuks igas mõttes õnnestunumaks kui esimene. Kui ära võib veel mainida ka Priit Strandbergi (kellele on Vanemuises lõpuks ka midagi tõsiseltvõetavamat usaldatud) ja Sten Karpovit, siis ülejäänute osatäitmised on kahjuks rohkemal või vähemal määral pealiskaudsed ning kohati lausa karikatuursed.

Valdavalt Tartu Uue Teatri lavastuste kunstnikuna nime teinud Kristiina Põllu “Arkaadia” lavakujundus on väljapaistvalt terviklik ning jõuline. Ühest küljest küll näidendi autori poolt ette antud ja üpris minimalistlik raamatukogu interjöör – kõrged raamatukapid (mis ülalt näivad otsekui igavikku haihtuvat) ning üksik suur töölaud –, teisalt aga tagalaval seisva suure ja peaaegu läbipaistva kahepoolse ukse tagant vaevuaimatavalt, kuid ometi külluslikult kumav inglise stiilis aed või maastik. Seda küpset rohelust raamistavad lava külgseintes laiuvad hiiglaslikud peegelseinad, mis koos varieeruva valguskujundusega rõhutavad suurepäraselt lavastuse mentaalset ja emotsionaalset fooni.

Kui nüüd “Arkaadiat” kui lavastust vaadata tuleviku perspektiivis ja veel arenevana, siis tahaksin loota, et lavastaja ja näitlejad teevad veel natuke koostööd, et ühtteist nii rollides kui lavastustervikus üle täpsustada ja setitada. Sest tegelikult ei ole Ain Mäeotsa (kes on ju jätkuvalt ja põhjendatult keskmise põlvkonna väljapaistvamaid lavastajaid Eestis) “Arkaadia” halb või läbikukkunud, pigem pole ta veel päriselt valmis saanud. Aga kui ta saab – ja küllap ta saab –, siis on siit oodata kindlasti suuremat elamust kui esietendusel.