Arvustus. Hollywoodi jõuluime Merle Jäägriga peaosas


Kõik on persses, mitte millelgi pole mõtet, sest paremaks ei lähe niikuinii. Ainult halvemaks. See tunne pole kellelegi võõras. Tiina Laanem on püüdnud näidendisse «Pildilt kukkujad» hetke, mil kõik hakkab suurel kiirusel ja hulgikaupa koost lagunema, üks jama ajab teist taga ning tulevik tundub veelgi ilgem.

Pildilt kukkujateks on parajalt puntras perekond. Kontrollimatu kätevärina käes kannatav ema Emmy (Merle Jääger) oli kunagi lootustandev kunstnik, kes valis kunsti ja laste vahel viimased. Emast andekama fotokunstnikust poja Pauli (Helgur Rosenthal) karjääri tippaeg on jäänud minevikku ning viimased aastad on ta elanud oma ehitajast mehe palgast.

Tütar Ines (Maria Soomets) aga loobus tasuvast töökohast, et hoolitseda laste ja mehe eest. Mees küll sellisest ennastsalgavusest väga ei hooli.

Kontrastiks elus ja enda tehtud valikute tagajärgedes pettunud perekonnale, kes vaatamata nägelemisele hoiab siiski ka kõige hapramatel hetkedel kokku, on Emmy vana sõber Bruno (Aivar Tommingas) – õppejõukohalt koondatud mees on leppinud saatusega, aga ka vananemisega, kuid siiski pole ta loobunud unistusest tunda ühel päeval Emmy vastuarmastust. Lisaks nähtavatele tegelastele on lavastuses olulised veel kõigi kolme abi(elu)kaaslased.

Tiina Laanemi loodud tegelased on tegelikult üsna tavalised, neid tabavad eluraskused samuti. Keskpärased näitlejad ja pealiskaudne lavastus võinuks näidendi lavaversiooni valusalt läbi kukutada. Andres Noormets lavastajana ja kogu trupp on andnud endast maksimumi ning tulemus on eluline ja haarav.

Lavastuse täht on Merle Jääger. Emmy tabavad ja teravalt iroonilised ütlemised, kiired reageeringud, üleolev naer, väike kavaldamine hoiavad kogu mängu koos. Emmy käivitajaks on armastus, ta hoolib väga lastest ja ka Brunost, ent me kordagi ei kuule seda. Emmy armastus on varjatud terava keele taha ning peidetud pilku ja väikestesse, peaaegu nähtamatutesse liigutustesse.

Temperamentne Emmy on küll elule alla andmas, kuid tema särts pole veel täilikult hajunud. Bruno külaskäigud ja kaasaelamine Pauli tegemistele hoiavad teda erksana. Hoolitsev tütar on talle aga sama igapäevane tüli nagu värisevad käed. Emmy ei kannata igavust ja rutiini, ent elu eest peitmisega ta karistab iseend, sest see annab võimaluse ennast haletseda ning keelt teritada.

Emmys on iga detail kellameistri täpsusega paigas, võib-olla seetõttu mõjubki Merle Jääger selles rollis ülimalt loomulikuna, kohati on tunne, et teksti autor võiks olla Merca ise. Emmy roll jääb kindlasti Merle Jäägri näitlejakarjääri paremikku ning ta on väga tugev kandidaat lõppeva aasta parima naisnäitleja tiitlile. Kuigi peab möönma, et tänavu on suurepäraseid rolle tehtud pea igas teatris ning kõige tihedam rebimine ongi just naiste arvestuses.

Naeratav, kuid pinges (juba kuid, kui mitte aastaid seksuaalselt rahuldamata) Ines, ärahellitatud Paul ja kaisukarulikult turvaline Bruno ehk Maria Soomets, Helgur Ronsenthal ja Aivar Tommingas on kiired partnerid Merle Jäägerile. Sadamateatris näeb head näidet ansamblimängust, kus tõesti kõik teevad suurepärased rollid.

Kahevaatuselise lavastuse «Pildilt kukkujad» tegevus toimub Emmy elutoas. Kunstnik-lavastaja Andres Noormetsa kujundus (ka helikujundus) on nutikas ja tabav –  Emmy tuba meenutab roosilise tapeediga üle löödud kingakarpi meisterdatud nukumaja. Tegelaste habrast ja kõikuvat jalgelaust rõhutab aga see, et kingakarp-tuba on tõstetud umbes kahe meetri kõrgusel asuvatele postidele.

Sadamateatri mustade seinte taustal meenutab roosa tuba raamitud perekonnafotot, õigemini elektroonilist pildiraami, kus vahelduvad hetked ühe perekonna elust. Etenduse ajal väljutakse «raamist» kahel korral ning mõlemad korrad muudavad tegelaste omavahelisi suhteid. Toa roosilisus on sügavas vastuolus perekonnas valitseva meeloluga, eriti esimeses vaatuses, kus kõigi elud näivad kolinal kokku kukkuvat (langust toetab väga hea helikujundus Noormetsalt).

Muinasjuttudes peidavad uinunud printsessidega losse luuderohi ja roosipõõsad. «Pildilt kukkujate» teise vaatuse lõpuks valgub roosimuster tapeedilt ja diivanilt patjadele, laudlinale ja ka tegelaste riietele. Ent siiski ei jää perekond saja-aastesse unne, vaid vastupidi, nad kõik loobuvad enesehaletsusest ja ärkavad ellu.

Tiina Laanemi näidendi põhjal valminud Andres Noormetsa lavastus «Pildilt kukkujad» sobitub Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri lavastuste «Harakale haigus» ja «Varesele valu» kõrvale. Ainult et Vanemuise «Pildilt kukkujad» on helge lavastus, kus vaatamata pisaratele naerdakse. Võib-olla meenutab see liialt Hollywoodi jõulufilmi  – armastus, perekond võidavad kõik raskused –, aga samas vahel on vaja ka sõnumit, et uus algus on võimalik.