Arvustus. Haarav lastemuusikal

Õigupoolest on “Lotte Unenäomaailmas” juba neljas Vanemuises esietendunud Lotte-lastemuusikal. Kui neist esimene – “Lotte reis lõunamaale” (2005) – põhines samanimelisel Andrus Kiviräha, Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaa ühistööna valminud raamatul ja joonisfilmil, siis järgmised – “Detektiiv Lotte” (2008), “Kosmonaut Lotte” ning nüüdne “Lotte Unenäomaailmas” – on juba iseseisvad, ekstra Vanemuise teatri lavastuste tarvis valminud lood.

Seda, millist rolli on mänginud ja mängivad Lotte-lavastused laste tutvumisel muusikateatriga või teatriga üleüldse, ei saa kindlasti kuidagi alahinnata. Sest fantaasiarikaste narratiivide, mida on vürtsitatud vaimukate laulutekstide ja meeldejäävate meloodiatega, populaarsus, on olnud muljetavaldav. Ja küllap on sama lugu ka Lotte-sarja neljanda lavastusega.

“Lotte Unenäomaailmas” juhatab vaatajad jänes Adalberti unenäkku, kus võib kohata nii kõikvõimalikke kummalisi tegelasi – alustades üleannetutest ustest ning lõpetades lootusetult ühte põimunud kinga ja kohvitassiga – kui sattuda kõikvõimalikesse rohkem või vähem pentsikutesse situatsioonidesse. Lühidalt öeldes osutubki Unenäomaailma lõksu jäänud Adalberti päästmine üle ootuste värvikaks ja haaravaks seikluseks.

Loo värvikusest ja haaravusest hoolimata jääb kohati aga mulje, et narratiivil puudub üks ja läbiv telg. Sest ehkki muusikal algab lavastuse kestust arvestades ebaproportsionaalselt pikaks veniva koolistseeniga, osutub see lõpuks kõige terviklikumaks ning selgepiirilisemaks. Seevastu aga vajub järgnev lugu kuidagi laiali. Ja kuigi nüüdne tegevus toimub nii tegelaste kui sündmuste poolest irreaalselt fantastilises maailmas, siis selle sisu ja vorm võiksid ometi ehk veidi läbimõeldumad, konkreetsemad – ja seega ka ühtsemad – olla.

Omamoodi narratiivse telje moodustavad hoopiski laulunumbrid, ja seda hoolimata sellest, et neidki võiks pigem eraldiseisvate etteastetena vaadelda. Ent vaatamata sellele on Leelo Tungla ning Priit Pajusaare ühistööna valminud laulud vaimukate ja ladusate tekstidega ning küllaltki meeldejäävate meloodiatega. Mistõttu oli laulusõnade kavalehele lisamine kahtlemata hea mõte, sest saalis oli mõnigi laps, kellele see kaasalaulmise oluliselt hõlpsamaks muutis.

Meeldiva üllatuse valmistab trupp. Lavastaja Tanel Jonas on suutnud trupi liita ühtseks ja orgaaniliseks tervikuks, kes pakub täiesti nauditavat ansamblimängu. Ja ehkki mõnelgi juhul etendatakse laval samaaegselt mitut erinevat stseenikest, moodustavad nad ometi meeldiva koondmaailma. Kuna näitlejad mängivad nähtava mõnu ja naudinguga, loovad nad ühiselt täpselt sellise publikut nakatava atmosfääri, mis peaks olema omane igale etendusele. Sest eks olegi just etendavast loost õhkuv “atmosfäär” see teatriime, mida teatris otsimas käiakse ja mille pärast üha tagasi tullakse. Ja küllap on lastegi jaoks just too teatriime see, mis neis potentsiaalse teatrihuvi äratab.

Ehkki iga tegelaskuju oli nauditav ja omamoodi meeldejääv, tõstaksin sel korral eriti esile Jaan Willem Sibula Adalberti, Merle Jalakase Kaelkirjakut, Hedi Maaroosi Kohvitassi ning Kärt Tammjärve Kana Bertat. Ja nagu ikka, on laval täiesti omaette nähtus Alo Kurvits – vähe on näitlejaid, kes lähenevad oma rollidele sellise energia ja valmidusega lõpuni minna.

Kui etendatav lugu jääb ülemäära paljude detailide tõttu, mida lõpuks põhilooga õieti justkui ei haagitagi, veidi haraliseks, siis korraliku ja kõikehõlmava raamistuse sellele annab Rosita Raua ja Iir Hermeliini lavakujundus. Ja kuigi see on vähemalt mõtteliselt Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaa loodud Leiutajateküla maailma edasiarendus, moodustab see siiski täiesti omaette ja täiuslikult veenva muinasjutumaa. Iseäranis põnevaks aga osutub Unenäomaailma maastik – ühelt poolt ju küllalt lihtsad lahendused, ent ometi usutav ja kaasahaarav. Mingis mõttes võiks isegi öelda, et see fantastiline uneroosa maastik ei saa täiel määral rakendust – ta näib pakkuvat rohkem võimalusi, kui lavastus ära kasutada suudab.

Lõpetuseks võikski öelda, et “Lotte Unenäomaailmas” on järjekordne haarav lastemuusikal selle kõige paremas tähenduses. Ja ka need mõningad komistused, mida lavastuse kesksele teljele ette võib heita, saavad kuhjaga korvatud fantastiliste tegelaskujude, nauditavate laulunumbrite ning ilusate rollilahendustega.