Aldjas täidab lapse salasoovi


Vanemuislane Priit Strandberg on korraldanud endale saavutusterohke sügise. Septembris esitles ta oma esimest heliplaati ja täna esietendub tema esimene lavastus kutselise teatri trupiga – lastelugu «Aino ja haldjas».

Plaadil «Valvab» on läbilõige tema soololauludest klaveri ja kitarri saatel, millega on salvestuse aegu liidetud flööt, segakoor ja keelpillikvartett. Esitluskontsertidel osales teiste hulgas tema abikaasa, flötist Marion Strandberg.

Noorel abielupaaril on üheksakuune tütar, kes ainest lastelavastuse tegemiseks praegu veel eriti ei paku. Priit Strandbergi enda kirjutatud ja lavastatud «Aino ja haldjas» on aga Vanemuise pressiteates määratletud muinasjutuna, mis on mõeldud eelkõige äsja kooliteed alustanud lastele ja nende vanematele.

Lapse pärisootused

Lavalugu räägib sellest, et väga keeruline on tajuda, kui olulised on lapsele tema vanemad ja nende kohalolu ning kui keeruline on ema ja isana lapse pärisootusi täita. Kuidas on lavastaja selle teema avamiseks materjali saanud?

Strandbergi sõnul on ta teinud tähelepanekuid ja kasutanud sõprade kogemusi. «See teema on olnud hingel ja sellest oli lihtne kirjutada,» lisas ta.

Pärisootused on sellised, mida laps isegi ei pruugi teada ning mida ta ei oska sõnastada. Need on saladuslikud ja kõige tähtsamad asjad. Siin tulebki appi haldjas, täpsemalt teohaldjas Aldjas, kes saab haldjaemandalt ülesande: ta peab välja uurima, milline on Aino suurim soov ning selle soovi täitma.

«Aino ja haldjas» on Strandbergi esimene täisvereline lavastus. Tõsi, Polygoni teatrikooli Tartu filiaalis lavastas ta oma õpilastega mullu Brian Frie-li «Lõikuspeo tantsude» väikse variandi, kuid seda peab ta pigem heaks käeharjutuseks.

Ühtlasi on lavastaja «Aino ja haldja» muusikaline kujundaja. Nunnutamismuusika asemel kõlab laval Ameerika helilooja Eric Whitacre´i loomingut. «See on ülimalt ilus ja heas mõttes lapselik muusika, kuigi töötab väga ilusti ka kontserdil, kus saalis istuvad täiskasvanud,» kommenteeris Strandberg.

Naer ja vahelehüüded

Eile oli kontrolletendus, saal oli lapsi ja nende saatjaid täis, oli naeru, vahelehüüdeid ja isegi üks nutuhakatus (kui Aldjas tungis öösel läbi seina voodis magava Aino tuppa). Kas reageeringud olid õige koha peal ja sellised, nagu oli loota?

«Iga lapse reaktsioon on õigel kohal,» ütles Priit Strandberg. «Neid võib küll aimata lavastades, aga – mul on näitlejana päris palju kogemusi lastele mängimises – see on iga kord ootamatu ja iga publik on väga erinev.»

Tartu Postimees, 02.11.2016