ABBA muusikal, kus möllavad «Absolutely fabulousi» mutid


Vanemuine tegi seda jälle. Edukalt. Üle kümne aasta kestnud läbirääkimiste tulemusena jõudis seal lavale Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeuse muusikal «Mamma Mia!», kus kõlavad ABBA 22 kustumatut hitti, nagu näiteks «Dancing Queen», «Thank You For The Music», «Money, Money, Money», «The Winner Takes It All» jt.

Loomulikult seisis esietenduse lõpus kogu saal tänulikult püsti, veelgi enam, pärast iga laulu kõlas Vanemuises peaaegu et tormiline aplaus. Ootuspäraselt on kõik selle aasta Tartu etenduste piletid õnneliku omaniku leidnud, Tallinna külalisetendustele leidub veel üksikuid vabu kohti.

Siinkohal võikski punkti panna, esietendus ju näitas selgelt, et tulemusega jäi rahule nii publik kui ka teater. Milleks siis viriseda ja juuksekarva lõhki ajada? Ent kahjuks need juuksekarvad esietendusel torkisid ega anna praegugi rahu: eesti keelde tõlgitud sõnu lauldi kohati täiesti arusaamatu diktsiooniga (Leelo Tungla suurepärane tõlge läks seega kaduma; seda võinuks näidata koos soome- ja ingliskeelsete subtiitritega lava kohal), esimeses vaatuses said isegi muusikakaugemad inimesed aru, et lauldi mööda, ning peale kõige muu oli peaosaliste näitlemisoskus nõrk.

Näitekirjanik Catherine Johnsoni kirjutatud libreto tegevustikku viivad nutikalt edasi ABBA laulud. «Mamma Mia!» peategelaseks on emaga kasvanud Sophie, kes soovib kohtuda oma isaga. Neiu meelitabki oma pulma ema kunagised armastatud, ootamatud kohtumised toovad aga ootuspäraselt kaasa suure segaduse. Tülli lähevad pruut ja peigmees, ema ja tütar ning parajalt totakaid olukordi suudavad korraldada nii arvatavad isad kui ka ema trullakad sõbrannad. Seega, lugu ise on üsna lihtne ja äratrööbatud, ABBA meloodiateta poleks sel väärtust.

Kahvatud peaosalised

Vanemuise «Mamma Mias!» polevat teatri sõnul esimest ega teist koosseisu. Esietenduse lauljad-näitlejad valis välja saatus, osalised tõmbasid loosi ning juhuse tahtel laulis Sophie rolli Merili Johanson (rollis on veel Birgit Sarrap), ema Donnat Ele Millistfer (Merle Jalakas) ning peigmeest Kaarel Targo (Priit Strandberg).

Isakandidaatidena astusid esimesena lavale Andres Dvinjaninov, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar ning sõbrannadena Terje Pennie ja Anne Reemann. Oma võimalust ootavad veel Sepo Seeman, Veikko Täär ja Tanel Jonas ning Merle Palmiste ja Kaire Vilgats.

Merili Johanson ja Ele Millistfer võivad olla küll head lauljad – rolli valiti nad kümnete kandideerijate seast, seega nad peavad olema parimad –, kuid näitlejatena olid nad esietendusel kahvatud ja ebakindlad.

Loo seisukohalt peaks Donna olema kõva naine, kes on Vahemere väikesaarel üksi püsti pannud võõrastemaja-kõrtsi, olnud tööandja täiesti vastutustundetutele noormeestele ning kõigele lisaks kasvatanud lähedaste abita üles tragi tütre. Vanemuise laval näeme aga ebakindlat ja stressis naist, kes pea kõik oma laulud esitab põrandal või voodis heideldes (samas kõlas lugu «The Winner Takes It All» tema esituses võrratult).

Usun, et Millistfer leiab endas üles tugeva naise ning näitab seda ka publikule. Selleks on ka lootust, sest juba esietendusel suutis ta end teiseks vaatuseks kokku võtta ja olla veenvam kui alguses.

Kui võrrelda võrreldamatut – 2008. aastal linastunud Phyllida Lloydi muusikalist filmi ja Ain Mäeotsa lavastatud «Mamma Miat!» –, siis filmi-Donnas (Meryl Streep) aimab kunagist südamemurdjat, võluvat lauljannat, kes niitis mehi oma naeratuse, elujõu ja hullusega. Vanemuise lavastuses (vähemalt esietendusel) oli Donnast aga kogu punk kadunud. Seetõttu polnudki arusaadav, miks tema kunagised kallimad esimese kutse peale saarele tormasid. Mistõttu polnud laval toimuv imeline muinasjutt, vaid hägune unenägu.

20-aastase (armunud) neiu osa ei paku näitlejale erilisi võimalusi end näidata, sageli on neiu kohuseks õhata, nutta ja taas õhata. Isa taga otsiva Sophie roll on juba originaalis üsna kitsas ja igav. Merili Johansoni valitud tütarlapselik segaduse-paanika-unistamise vahel kõikumine on õigustatud, kuid ei tekita soovi Sophiele kaasa elada (tunda).

Seni nukuteatri kooris ning ansamblites The Sun, Funki Factori ning Merike Susi bändis laulnud Merili Johansonile on peaosa muusikalis kindlasti suur väljakutse, millega hakkama saamiseks tuleb tal veel näitlejana kõvasti tööd teha.

Näitlejad on lauljatest üle

Vanemuise muusikalis osalevad professionaalsed näitlejad pole vokaalselt võib-olla nii võimekad kui rollidesse valitud lauljad, kuid oma nõrkusi suudavad nad varjata. Kõikide näitlejate esituses kõlanud laulud olid nauditavad viimistletud karakterite tõttu. Eks see ole ju ka saate «Su nägu kõlab tuttavalt» menu võti: publiku ja žürii südame võidab esineja, kes suudab peale lauluhääle näidata esinemise ajal koos püsivat rolli.

Võimsad karakterid Vanemuise «Mamma Mias!» olid Terje Pennie Tanya ning Anne Reemanni Rosie. Kui kaks trullakat sõbrannat lavale vaaruvad, siis ei varjata oma vaimustust. Aplaus on igati välja teenitud, kuid osa aplausist kuulub kostüümikunstnik Gerly Tinnile. Anne Veskit meenutav Tanya on lihtsalt vaimustav tabamus!

Tanya ja Rosie on justkui telesarja «Absolutely fabulous» peategelaste Patsy Stone’i ja Edina Monsooni kaksikõed – elu nautivad mutid, keda ei piira vanus ega reeglid, kes on sageli vintis ega ütle ära (soovitatavalt rikaste) meeste tähelepanust.

Kui lavastuse «Mamma Mia!» tegijad poleks sunnitud originaalilähedust järgima (kuigi võrreldes paljude teiste muusikalidega olid Vanemuisel ja Ain Mäeotsal vägagi vabad käed), siis võinuks Tanya ja Rosie rolle suurendada. Aga mis siin oletada ja unistada. Esietenduse vaieldamatud tähed olid Terje Pennie ja Anne Reemann. Merle Palmistel ja Kaire Vilgatsil on üsna raske nendega võistelda. Kui taas võrrelda võrreldamatut, siis filmi-sõbrannadele teevad Pennie ja Reemann kõva puuga ära, sest eestlaste Tanyas ja Rosies on veel alles punki ja vunki, mida filmi-kuivikutes polnud.

Esietendusel arvatavaid isasid mänginud Andres Dvinjaninov (Sam), Hannes Kaljujärv (Bill) ja Andres Mähar (Harry) olid kõik eriilmelised. Neil kõigil olid oma säravad hetked. Eriti nauditav oli Dvinjaninovi võime valitseda saali, muutes end jamesbondilikuks hurmuriks. Kuid ega teisedki mehed alla jäänud, lihtsalt Kaljujärve tegelane pidigi olema pisut valdurmikitalik metsamees, kelles on teatav annus Matveret-Tättet. Mähari homolik edumees võlus hapruse ja õpitud kohmetusega.

Miks nii kallis?

Ain Mäeotsa lavastus oli hoogne, kuid laval toimuv näis olevat Riina Degtjarenko liialt realismi kalduva lavakujunduse vangistuses. Vahemere külalistemaja sinivalge idüll mõjus kohmaka, vanamoodsa ja odava lavakujundusena. Tavalise, argise taotlus (mida rõhutasid ka tegelaste kostüümid) läks kaotsi ning seetõttu hajus võlumaailm, mille asemele kerkis papist maja ning arusaamatu L-kujuline baarikapp-pilveke.

Koreograaf Andre Laine kasutas kõiki muusikalidele omaseid stampe, suuri üllatusi ta lavale ei toonud, ühe erandiga: Rosie ja Billi tantsus laulu «Take A Chance On Me» ajal võis näha viiteid filmile «Siin me oleme», täpsemalt stseenile, kus Kohviveski tantsib kadakate vahel Aaduga. See oli väga lahe vihje, millele eelnes Rosie-Kohvikveski turnimine redelil.

Publikut vaimustanud noormeeste ujumislestade tants laulu «Lay All Your Love On Me» ajal polnud aga kahjuks Vanemuises välja mõeldud, seda liikumist võib näha nii «Mamma Mia!» varasemates lavastusest kui ka filmis.

«Mamma Mia!» on muusikal, mis toob Vanemuisele kindlasti korraliku kopika, ja selle üle võiksid kõik teatrisõbrad rõõmsad olla: kui teatril on menulavastus olemas, siis väikemates saalides võivad tegijad mõelda muudele asjadele kui raha.

Kuna tegemist on kalli lavastusega (litsentsitasud jm), siis võib ka mõista, miks kõige parematel kohtadel istumise eest tuleb välja käia pea 45 eurot. Ent miks küsida ajakirja mõõtu kavalehe eest, mis koosneb fotodest, Wikipedia ja teatrite kodulehtede ümbertrükist (pool lehekülge loetelu näitlejate rollidest!), neli eurot? Kavaleht, isegi muusikali oma, võiks anda siiski mingit lisaväärtust, mida pole võimalik kusagilt mujalt saada. Ja kui on lisaväärtus, siis võite hinna tõsta kasvõi viiele eurole!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et muusikarütmis jala liikumist ning tobedat-õnnelikku naeratust soovinuks Vanemuise saalis istudes rohkem tunda, võimsa elamuse saamiseks jäi «Mamma Mias!» kaasakiskuvat meelolu vajaka. Ometi oli tegemist õnnestunud meelelahutusteatriga, kus kõlab võrratu muusika (ansambli töö oli väga hea) ning näeb lahedaid rolle.

kultuur.postimees.ee, 28.11.2016