Armastan! Armastan! Armastan!
Saali astudes võtavad mind vastu suured ja värvilised dekoratsioonid, kunstmuru laval. Leian end mõttes kontrollimast, ega tegu polnud lastelavastusega?
Ühtäkki saab valgus pimedusest võitu ja mu ees on rääkiv hernehirmutis, kellele järgnevad kõnelev lehm ja koer. Mõtlen uuesti.
Hetk hiljem olen nähtuga harjunud ja seiklen koos sümpaatse hirmutisega Gruusia mägikülas. Tutvun noormehe Nikala (Reimo Sagor) ja armsa neiu Tamtaga (Jaanika Arum). Näen, kuidas noortel on kogu selle kirevuse keskel silmi vaid teineteise jaoks. Nikala tahab Tamtat omale naiseks, kuid tüdruk jääb endale kindlaks – tema ei anna ennast ühegi mehe kätte, mitte kellegi alluvusse. Jääb kindlaks seniks, kuni mõistab, kui ei võta tema, võtab sõda.
Võttis Tamta, võttis sõda.
Teise vaatuse alguseks on justkui värvid lavalt kadunud, ma ei näe enam neid kirevaid lilli, vaid dramaatilist, reaalset elu. Lavakujundusse on lisandunud roheline sõjaväevõrk, mille alt kumavad õied tunduvad liialt rõõmsad kogu ümbritsevas õhkkonnas. Algselt ülepaisutatuna tundunud värviline-lapsik maailm on kontrastiks praegusele. Lastelavastuse mõtted nii sisult kui välimuselt on juba ammu kadunud.
Laval olev hetk, teema ja tunded, jõuavad minuni läbi näitlejate ja teevad mu kurvaks, ning ma tunnen, et peale minu mõne veel (nii seljataga kui kolm kohta paremal pühitakse mõni pisar).
Tamtal on jalas Nikala kingad, tüdrukulik kleit on kaetud nahkse tööpõllega, käes kaks riidesse mähitud last. Noorel emal, kasvavad kohustused üle pea- katus laseb läbi, ahi vajab parandamist, lapsed toitmist, pesu pesemist. Tamta on end viimse hingetõmbeni ära väsitanud ja lebab keset muruplatsi, käed-jalad taevapoole, ahmib õhku. Samal ajal saabub naabrinaine (Marian Heinat) ja ütleb, et Tamta sai vallavalitsuselt küttepuid ja koti jahu. Kas see toob tagasi Nikala, kahe vastsündinud lapse isa?
Naabrinaine tutvustab Tamtale noort venelast Vitalit (Veiko Porkanen), kes aitab tüdrukul majapidamise taas korda seada. Naabrinaine on Vitalile isegi gruusiakeelse laulukese ära õpetanud, et ta Tamtale parema mulje jätaks. Vitali jääb kauemaks kui oli arvata. Tamta on noormehele tänulik, kuna katus on korras, ahi parandatud, põllumaa küntud, kuid miks tuleb üks jõuline vene poiss pärast sõda grusiine aitama? Tamta ei unusta, et tegu on venelasega- samast rahvusest noormehega, kes tappis tema Nikala. Vitaligi mäletab selgelt üht hetke, mil tema relvast lennanud viis kuuli tapsid inimese.
Ükskõik mis ka ei juhtuks, armastus jääb. Nikala ja Tamta armastavad üksteist hääletult, elu lõpuni.
Lavale ilmub juba tuttav kombinatsioon hernehirmutisest ja piima pakkuvast lehmast. See küla elab omal moel edasi, kõik linnud, loomad ja liblikad.
Imetlen noori näitlejaid, kes taas igal etendusel neid tundeid rohkemal või vähemal määral läbi elavad ja selle teema peale mõtlevad. Tõstaksin esile nimiosa tegelased Jaanika Arumi, Reimo Sagori, ning sarmika Markus Dvinjaninovi, kes täitsid oma rolle nauditavalt. Tamta tegelaskuju kasvas tüdrukulikust naiselikuks kõigi silme all, samas vähe laval olnud Linda Kolde ei suutnud end vaataja jaoks kehtestada ei pardi ega kalana. Vanaisa kuju (Tanel Jonas) tõi etendusse nii lõbusust kui tõsidust oma sissekodeeritud rividrilli hõigetega. Oma vanust rõhutas öelduga: „Mul on lugematu hulk mälestusi, mida ma pean kogu aeg mäletama“. Tõsi, kunagi on meil kõigil lugematu hulk mälestusi. Armastan! Armastan! Armastan! kuulub nüüd minu omade sekka.