Laste fantaasiamaa kastis
Brita Rikkolas, Draama 2013 blogis
„Armunud kastis“ – Vanemuine Tõlge: Johanna-Mai Vihalem Dramatiseering ja lavastus: Leino Rei Kunstnik: Liisa Soolepp Nukud: Leenamari Pirn Valguskujundaja: Martin Meelandi Muusikaline kujundus: Ardo Ran Varres Osades: Katrin Kalma, Priit Strandberg, Jaanus Tepomees.
Kui publik saali sisenes, olid nii pisikesed kui ka suured teatrivaatajad kihelust täis. Oli esietendus, mille kestel avanes maailm, mis paiguti näis nagu rikkalike väljendusvõimalustega lastelavastus täiskasvanutele.
Laval on lugu kahest noorest inimesest, kes käivad armastuse esimesi radu. Kuigi tegu on lastega, on nende armastus juba „keelatud“ – tütarlapse vanematele ei meeldi poiss, kellega neiu mängimas käib. Kuid keelatud armastajad on ka selles loos nutikad – justkui nende soovidele vastu tulles, kerkib õuele kast, kus noored oma pereelu mängima hakkavad. Kahju on sellest, et nende vanemad laste mängumaailma ei näe, sest tundub, et selline pereelu jäljendus ja äratundmishetked panevad kaasa elama just täiskasvanud publiku.
Lapspublikut köidab ennekõike maailm, mis luuakse mitmeid teatrikeeli kasutades. Põhi tähelepanu ei ole üksnes näitlejaga seotud väljendusvahenditel. Mängukastis hakkavad poisi ja tüdruku kõrval oma elu elama memm ja taat, keda lapsed kehastavad nukkudega. Läbi mängitakse pulmareis, abiellumine ja peretülid. Viimaste kohta tekib lavalastel vaidlus. „Me ei olegi ju veel täna tülitsenud.“ – „Täna on nii ilus ilm, me ei saa tülitseda.“ – „Hästi, lükkame siis homsele“. Võib-olla ei olegi kõik tülid alati nii põhjendatud ning neid on võimalik ilusa hetke nautimiseks edasi lükata.
Kast, kus mänge mängitakse on täielikult noorte fantaasiamaa. Seal ei ole midagi üleliigset, aga tegelikult on kõik täpselt nii, nagu noored ise näha tahavad. Nad joonistavad kastiseintele (lavasirmile) endale meelepärase kodusisustuse – valgusküllane aken, voodi, külmkapp. Neis joonistustes on värve, lootust ja usku armastusse, samuti mängulisust – see võiks publiku seas istuvatele lastevanematele meelde tuletada, et argipäeva suhetes saab säilitada loomingulisust ja ehedust.
Näitlejatelt nõuab lavastus erakordset pühendumist. Jaanus Tepomees saab mängida erinevaid rolle nii lihast ja luust näitlejana kui ka nukke kasutades. Tihti lõpetab ta sirmi ees mängimise ning peab loetud sekundite pärast olema selle taga, et luua uus tegelaskuju nukuga. Ta transpordib ja liigutab jooksujalul rekvisiite. Priit Strandberg ja Katrin Kalma mängivad peamiselt üht rolli, kuid samal ajal tuleb neil tegutseda nii iseendana (poisi ja tüdrukuna) kui ka nukkudega rolle luua. See on kui mäng mängus. Lava on kogu aeg sagimist täis, kolm näitlejat kasutavad intensiivselt oma lavaaega. Ükski tegevus ei tohi mängutempot pidurdada, sest saalis on kõige nõudlikum publik, lapsed, kes igavust ei kannata.
Et rõõm sõprusest ja mängimisest on kõigil tuttav, liigutab „Armunud kastis“ omal moel nii memme ja taati, ema ja isa ning haarab endasse väikese vaataja. On rõõmustav, et noorele publikule näidatakse ühe etenduse jooksul mitmeid võimalusi, mida teatritegemiseks on võimalik kasutada: nukumängu, videomaterjali, rekvisiitide mitmekülgset kasutust ning loomulikult klassikalist näitlejamängu. Nii on „Armunud kastis“ (väikesele) vaatajale elamus nii sisust kui vormist.