Ballett nagu vees sillerdav pärl

Postimees, Heili Einasto

Vanemuises näikse olevat hea tava, et oma tantsijatele antakse soovi korral võimalus proovida kätt ka koreograafina, seda isegi suures saalis. Nii alustas omal ajal Ülo Vilimaa, nii on seal viimas(t)el aasta(kümnete)l lavastanud Janek Savolainen ja Ruslan Stepanov – tuues kaasa uut liikumiskeelt, teist laadi mõtteviise ja arusaamu teatrikunstist laiemalt. Sellesse ritta sobitub kenasti ka Silas Stubbsi «Kaunitar ja koletis».

Esmapilgul tundub see kahevaatuseline ballett üsna pretensioonitu: uue muusika asemel on piirdutud tuntud heliloojate – Aleksandr Glazunovi, Malcolm Arnoldi ja Joaquin Turina – teoste lõikudega ehk n-ö muusikalise kompotiga; ka koreograafia ei pulbitse keeruliste võtete tulevärgist ega akrobaatilistest trikkidest, puudub vürtsikas erootika, kuigi lugu pakuks selleks võimalusi.

Stubbs on valinud puhta, peaaegu iluuisutajaliku esteetika, liigutuste sujuva, kehaloogilise kulgemise ühest poosist ja võttest teise.

Muinasjutt kaunist tütarlapsest, kes hakkas armastama koletist, on esitatud raamjutustusena 19. sajandi algusest: koletise asemel on orvuks jäänud ja tulekahjus kannatada saanud näoga Adam, keda ühiskond – kool – tõrjub tema välimuse pärast; kaunitar on rikkast ja hea positsiooniga perekonnast Belle, kes leiab Adamilt tuge oma romantilistele unistustele.

Korraks põgenevad nad vaenuliku ühiskonna eest loodusesse, kuid olukorra lootusetust mõistes loobuvad armastusest; Belle abiellub talle vastumeelse rikkuriga ning Adam jääb üksi – nagu oli alguseski. Sündmuse viimine tööstusrevolutsiooni algusaegadesse loob ajalise distantsi tänapäevaga ning pakub ühelt poolt turvalise võimaluse põgeneda argielu eest, teiselt poolt loob aga silla igapäevaste kogemustega nagu koolikiusamine ja üksildus. On ka vastandus kõleda, kunstliku linnaelu ja värvilise, idüllilise looduse, tehisliku ja loomuomase, võltsi ja ehtsa vahel.

Seda vastandust rõhutab ka Iir Hermeliini kujundus: urbanistlik keskkond on mustades ja hallides toonides; mets seevastu on värviküllane ja lopsakas. Ka Louise Flanagani kostüümid on mustvalgetes ja hallides toonides, välja arvatud Belle’i peokleit, mis vanaroosana on ainus värvilaik selles kahemõõtmeliseks tuunitud maailmas, rõhutades selle kandja südamlikkust rahale ja positsioonile orienteeritud ühiskonnas.

Tegelaskujudele on leitud neid iseloomustav ja eristav kehaline ja koreograafiline keel. Koletis (Anthony Maloney) on pisut kühmus olekuga, kuid üksi ja Belle’iga koos olles sirutuvad tema liikmed kaugusse nagu tema ilu ihalev hing. Kaunitari (Hayley Blackburn) soojus ja siirus ulatuvad liuglevate liikumistega üle oma aja konventsioonide piiride.

Karmi lombaka koolidirektori (Janek Savolainen) känkrasse kuivanud siseilm peegeldub liikumise kõveruses ja jäikuses. Pepsi direktrissi (Maria Engel) kõrkus ja tõusiklik loomus avalduvad turritavates küünarnukkides ja rinnal kokkusurutud käelabades.

Õpilaste liikumist iseloomustab sünkroonne hakitus, omamoodi nukulikkus – terav liikumine ja paus, pooside rõhutamine vabalt kulgeva liikumisjoone asemel, mis toob esile nende isiksuse puudumise – see on masinlik, etteantud norme järgiv mass, mis endast eristuva murrab või hävitab.

Nii koorubki esmapilgul lihtsast, kurva lõpuga loost hoolsamal vaatlemisel välja sotsiaalse närviga mõtlemapanev jutustus üksindusest, erinevuse vägivallaga tõrjumisest, hoolimisest ja halastusest. Kuigi Stubbsi ballett ei kiiska silmipimestavalt, on see nagu selges vees sillerdav pärl, mis lummab oma vormi puhtuse ja lihtsusega.