Mälestus rokist

Postimees, Heili Sibrits

 

Eestlane vaatab päevas keskmiselt neli tundi telekat ning kui ta ühel õhtul suudab puldi käest panna, siis näidatakse talle ka teatris telesaadet. Ainult et kui Vanemuises lavastatud Mihkel Raua talkshow oleks reaalselt eetris, siis juba kuuendal minutil reiting langeks. Kolinal. Esimese muusikapala lõppedes vahetaks raamatut «Musta pori näkku» lugenud vaatajad kanalit.

Sest viis aastat pärast menuraamatu ilmumist, nüüdseks on seda trükitud 35 500 eksemplari, tehtud telesaade – nii lavalist tegevust publikule tutvustatakse – ei anna Raua raamatule midagi juurde. Korratakse lugusid, mis on juba raamatuna ilmunud. Ent kui raamat oli/on haarav ja tempot kruviv rokihitt, siis Vanemuise laval näeb vaid ähmast mälestust millestki, mis võis nimetada rokiks.

Andres Mähari kehastatud Raud on vangistatud helesinisesse triiksärki ja tumedasse ülikonda. Mis rokist siin rääkida saaksimegi?

Rääkivad pead

Need, kes loodavad kaasa elada Vanemuise mõne aasta tagusele rokkooperile «Ruja», peavad pettuma. Ent teater ei nimetagi «Musta pori näkku» rokklavastuseks või -muusikaliks. Ametlikult kannab Andres Noormetsa lavastus määratlust «lauludega mokumentaalne talkšõu» (libadokumentaalfilm).

Ja selles see kogu häda ongi. Heledal diivanil «Kolmeraudse»-tüüpi jutusaates minevikku meenutavad keskealised mehed, korralikud kodanlased, pole visuaalselt kuigi ahvatlevad. Rääkivad pead jäävad ka lavalaudadel rääkivateks peadeks.

Pealegi, kui juba teatris oli vaja teha telesaadet, siis võinuks eeskujuks võtta kasvõi NO99 «The Rise and Fall of Estonia». Mõistan Noormetsa otsust: kaamerate lavale toomine tähendaks etteheidet, et «oleme sellist asja juba näinud, midagi uut siin pole» jne.

Aga samas on «Musta pori näkku» lavastuse videolahenduse taga videokunstnik Taavi Varm, kes kasutas ekraanina ära nii saali külgseinad kui ka lae. See oli ootamatu ja lahe. Kindlasti suutnuks Varm Ojasoo-Semperi üle trumbata.

Äratundmisrõõm

Nalja Vanemuise uuslavastuses saab, sest parodeerida-karakteerida «Musta pori näkku» näitlejad oskavad.

Andres Mähari kehastatav Mihkel Raud on nii häälelt kui ka liigutustelt Raud mis Raud. Ainult et jutušõu saatejuhi roll Mäharile erilist mänguruumi ei anna, nii jääbki tema Raud enesekeskseks ja ülbeks telesaatejuhiks, kellel on mäluga probleeme. Sest miks muidu nõuab ta kõigilt saatekülalistelt, et nemad just temaga seotud lugusid meenutaks. Mähari Raud ei muutu, ei arene – ta on üks ja seesama tüüp ehk tänane Mihkel Raud.

Ott Sepp Mati Nuudena pakub äratundmisrõõmu, kuid Sepa muundumine Hardi Volmeriks publiku silme all on võrratu. Lavastuse üks lahedamaid kujusid – tõsi, ka üsna klišeelik – on itaallaslik seksijumal-hurmur-nilbik bussijuht Volli Riho Kütsari kehastuses. Margus Jaanovits Rollona (kitarrist Roald Jürlau hüüdnimi – toim) on samuti õnnestunud roll.

Samas Jaanovitsi Rein Lang ja Kütsari Rein Veidemann pole nii head tabamused. On, mis see Lang on, kuid kindlasti pole ta hüsteeriline enesekaitsja. Ka Veidemann pole kusagilt otsast ebakindel seniilne vanamees, kes laseks Raual end dresseerida.

Lavastuse meeleolust kukkus välja ja jäi üksinda hulpima viimane stseen – Tartsi pruudi pudeliga vägistamine. Kuigi just see hetk peaks loo tervikuks siduma, põhjendama, miks Raud on täna see, kes ta on. Kuid Marianne Küti esitatud monoloog ei täida eesmärki.

Puudub elu

Täiesti arusaamatuks jäävad tütarlapse vägistamismälestuse lõpusõnad: «Tänan tähelepanu eest, arukatele inimestele on hea esineda. Ma laulan ka.» Ma ei mõista, kes keda nüüd idioodiks peab? Piinlik. Vägistamist koomiliseks keerata pole võimalik.

Vanemuine ja Noormets võtsid pureda raske ülesande ning jäid raamatule alla. Samas pole kõik sugugi kadunud – esietendusel olid näitlejad nähtavalt pinges.

Kui nad sellest krambist aga väljuvad, võib see lavastus veel ellu ärgata, sest laupäevasest etendusest puuduski just nimelt elu.