Loe

Monty unistab pildist näitlejate galeriis

Ivi Drikkit, Tartu Postimees

Ivi Drikkit, Tartu Postimees

Kui musta šoti terjeri Monty niisket karva alles fööniga kuivatati, tundis kuldses keskeas peni imelist ärevust nagu palju kordi varemgi – täna õhtul astun lavale! 6. jaanuaril etendus Vanemuises selle hooaja viimane, 58. «Pähklipureja».

Kust koer esinemist teab, ei osanud Montyt teatrisse mineku puhuks pesnud perenaine, sisearhitekt Taisi Kadarik arvata. Aga et teab, see olevat täiesti kindel. Kuus aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et koera meeleolust aru saada.

Taisi Kadarik paneb koerale rihma kaela ja usaldab ta autoga ette sõitnud peresõbra Janne Jehe hoolde, kes Monty Vanemuisesse viib.

Nii on see olnud oh kui palju kordi, aga Taisi Kadarik on seekord natuke teistsuguses meeleolus. Umbes nii, nagu peaks ta kaaluma, kas saata staažikale staarile lavalt lahkumise puhul lillekimp või on siiski veel vara. Kuigi Montyt pole «Pähklipurejast» koondatud ja teda oodatakse tuleva hooaja sügisel tagasi, võib teatritöö eluaastate lisandudes loomale koormavaks osutuda.

Kuulake mind!

Monty ise ei arva neist perenaise kõhklustest midagi, tema libiseb vilunult lavataguse elu korrapärasesse saginasse, paneb oma habemes lõua usaldavalt balleti peaosalise Guy William Burdeni õlale ja nuhutab lavale valmis pandud taldrikut.

Pjotr Tšaikovski «Pähklipurejast» sai Vanemuises sama muusika, ent uue sisuga ballett «Pähklipureja ehk Petteri ja Lotta jõulud», mille 2004. aasta 26. novembril tõi lavale Rootsi lavastaja Pär Isberg.

See on lugu vaeslastest Petterist ja Lottast, kes elavad tädide majas ning unistavad oma isast ja emast. Jõuluöö unenäos see soov täitub ja lapsed kogevad imelist võluilma.

Nonii, Monty istub laval, kus käivad veel jõulueelsed askeldused. Muusika mängib, tantsijad tantsivad. Ja siis justkui dirigendi viipe peale tõstab Monty koonu ja hakkab uluma. Või mis nüüd – ikka laulma! Kes siis lava peal ulub. Ja ega ta praegu olegi enam Monty, pärisnimega Montgomery, on hoopis koer Prick.

Nagu tõeline näitleja, leidis Monty ise võtte, kuidas oma osa tähtsust suurendada – hakkas laulma. Lavastajale see algul ei meeldinud, arvas, et koer võiks niisama istuda, et lihtsalt lavapilti kodusemaks muuta, aga Monty ajas oma joru edasi. Nii siis jäigi. Ikka samal ajal ja ühel hetkel, kuus aastat järjest.

Pill välja, laul lahti

Tegelikult poleks süsimust šotlane Monty pidanud teatrisse sattumagi, sest lavastusse otsiti heledat puudlit. Koerkandidaate käis otsijate eest läbi murdu, aga miskipärast ükski ei sobinud – kes liiga kartlik, kes tormakas, kes lihtsalt uimane.

Tollal Vanemuises töötanud muusikule Toomas Lungele turgatas pähe, et arhitektist venna Andrese ja ta abikaasa Taisi peres on imetlusväärselt mõistlik koer – miks mitte proovida.

Toomas Lunge oli olnud ka tunnistamas hetke, mil Monty esimest korda oma lauluga seltskonna pahviks lõi.

«Ükskord juhtusin venna juurde tulema ja võtsin muidugi ka pilli kotist välja. Nagu ma lõõtsa tõmbasin, nii laskis Monty oma häälel kõlada. Erakordselt hea lauluanne!» ei varja pärislaulja ja pillimees tunnustust.

Kõige rohkem meeldis aga koerale vana harmoonium, nii et viimaks tuli see kodust minema viia – algul majalisi vaimustanud ennastunustavad soolod muutusid lõpuks tüütuks.

Igatahes teatris casting’ul käitus Monty nii arukalt, et ta kinnitatigi rolli ja kavalehele kirjutati puudli asemel šoti terjer Monty.

«Monty on tõeline staar!» kiidab Vanemuise balletijuht Mare Tommingas. «Kui mina temaga kohtusin, oli ta veel noor, tore kutsikas. Laval tegi ta kõik ilusti ära, mis teha kästi, ja lõpuks jäi rahule ka lavastaja, kes algul ikka puudlit nõudis, sest nii oli raamatus kirjas. Siis tõstis Monty ühe dekoratsiooni peale jalga ja asi oli paigas.

Juba esimese aastaga sai ta väga populaarseks, lapsed tulidki just Montyt vaatama. Etenduse lõppedes nõuti ka Montyt lavale ja nii ta siis tuligi peategelase süles oma fännidele kummardama.»

Monty, pere pealik

Võlumaailmas Prickil osa pole, niisiis suundub Montygi rekvisiitide lattu puhkepausi pidama, et balleti lõpus taas laval olla. Vahepealset aega võib nimetada ka sugulaste südamlikuks kohtumiseks, sest Janne Jehel on kaasas oma koerad – Monty ema Paddy ja õde Dimple.

Monty loovutab neile nurisemata kaasavõetud pasteeditaldriku, sest seekord pakutu talle ei maitsenud. Eks tähed peagi vahel pirtsutama ja ega koer ole mingi erand. Tema oskab ka viineri ja viineri vahel vahet teha, nii et igasugust vorsti ta isegi laval ei söö.

Lastekliiniku psühholoogil Janne Jehel pole kahju Monty teatrikarjäärile pühendatud ajast, sest oma koera kutsikate saatus, on ikka südamelähedane. Monty seda enam, et ta on end oma sünnipärase äparduse kiuste «üles töötanud».

«Monty oli kutsikana natuke äbarik, üks hammas viltu suus. Tõustandardid sellist apsu ette ei näe, aga just seetõttu ma ta võtsingi,» meenutab Taisi Kadarik. «Ta oli nii armas!»

Umbes samadel põhjustel tuli paar aastat tagasi majja teinegi koer, emane tiibeti mastif. Vana olija Monty suhtub uustulnukasse sõbralikult, ent on siiski kehtestanud korra, et suur ja karvane mõistaks – tema, Monty, on pealik.

Pärast «Pähklipureja» hooaja lõpuetendust läks Monty kodus magama. Hommikul andis perenaine talle tüki toorest liha. Preemiaks. On ikka midagi tahedamat kui unistus enda pildist Vanemuise näitlejate galeriis. Ei või ju iial teada, mida üks teatripisikut kandev koer mõelda võib.

Arvamus

Toomas Lunge, muusik:

Monty vaimustavaim omadus on see, et kuigi kasvult väike, ei ole ta mingi diivanipadi, vaid on võimeline korda saatma suuri tegusid. Kord oli aiavärav lahti jäänud ja sealt tuli sisse suur hundikoer. Nagu pudrukuul tormas see väike šotlane suurele kallale, nii et tol ei jäänud muud üle kui saba jalge vahele tõmmata ja kaduda. Temaga lihtsalt peab arvestama!

Teine näide. Ühel ööl tulin komandeeringust suurte kohvritega ja äkki kuulen, et midagi karvast uriseb mu peale. Teadsin, et vend Andres ja Taisi pidid võtma tiibeti mastifi, aga ma ei teadnud, et ta juba kohal on. Ja siis oli äkki väike šotlane minu ja selle vastse lontruse vahel ning tegi talle häälekalt selgeks, kuidas selles majas peab käituma: sinusugune omade peale juba häält ei tee!

Ja muidugi on Montyl erakordne lauluanne. Kuidas ta just mõne pilliga kaasa tahab laulda, ei ole päris selge, nagu seegi, kuivõrd ta ise seda naudib. Aga Montyle näib küll selline muusika saatel esinemine meeldivat.

Paavo Nõgene, Vanemuise juht:

Kas Monty järgmisel hooajal jätkab, sõltub tema tervisest ja omanike otsusest. Neile paneb leping teatriga üsna suure vastutuse: loom peab õigel ajal olema kohal, alati valmis esinema jne. Loomadel ju dublante enamasti ei ole, nagu lavastustes kaasategevatel lastel, kes ajapikku osast lihtsalt välja kasvavad.

Siiski on seda kord juhtunud ka loomadega. Saksa kultuuri instituudis mängitud lavastuses «Elling» pidi olema kaks väikest kassipoega ja kahe aasta jooksul käis neid sealt läbi paarkümmend. Meie inimesed nägid päris palju vaeva üha uusi kassipoegi otsides – et nad oleksid väikesed ja sobituksid rolli.

Vanemuise viimaste aastate lavastustes on olnud kaastegevad veel hobused, minikits ja minisiga. Monty karjäär on olnud nende omast palju kestvam, peale kodulava on ta kaasa teinud ka külalisetendustes Tallinnas, Jõhvis ja Peterburis.

11.01.2010