Vilistlastest teatriinimesed Rapla ühisgümnaasiumis

Margus Mikomägi, Nädaline

Rapla ühisgümnaasiumis on traditsiooniline aunädal. Esmaspäeval kohtusid gümnaasiumi õpilased oma kooli vilistlastega, kes endale elukutseks valinud teatritegemise. Vilistlaste seas on kaks lavastajat, üks produtsent ja kuus näitlejat.

Ühisgümnaasiumi aunädala traditsioon sai alguse Evald Lapriku direktoriks olemise aegadest. (Läinud sajandi 70ndad). Tänase koolidirektori Aivar Pihelgase sõnul on sellel nädalal tavaks kutsuda kooli külla vilistlasi, kes on endale mingil erialal nime teinud. Viimastel aastatel on oma kooli aunädalal külastanud teiste seas sportlased ja ajakirjanikud.

Rapla akadeemiline teater

Uhke trupi saaks moodustada nendest teatriinimestest, kes kooli auks leidsid aega kohale sõita kogu Eestist. Oma elust, lavakoolist ja teatrist rääkisid Külliki Tool-Saldre ja Aivar Tommingas (Tartu Vanemuine), produtsent Raivo Suviste (Õnne 13, “Kodu keset linna”, “Tuulepealne maa”,…), Priit Võigemast (Tallinna Linnateater), Märt Avandi ja Uku Uusberg (Eesti Draamateater).

Vanematele sekundeerisid veel teatrikoolis õppivad Mikk Jürjens (Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool) ja Helen Rekkor (lõpetab sellel kevadel õpingud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias lavastaja erialal) ja 2007. aastal RÜGi lõpetanud Kirsti Villard (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia näitleja eriala tudeng).

VII ja XXIV lend

Erinevaid loovisiksusi, kel erinev teatri- ja elukogemus, ühendas üks vaimsus ja rõõm valitud tööst.

Külliki Saldre rääkis muuhulgas lavaka seitsmendast lennust, kus tema õppis ja näitlejaks sai. (See oli viimane Voldemar Panso õpetust saanud kursus, kus õppisid kahetsusväärselt vara lahkunud Sulev Luik, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu; tänastest tegijatest Merle Karusoo, Lembit Peterson, Peeter Volkonski…).

„Mis puutub sellesse, et see on lavaka kõige kuulsam lend, siis sellest mina aru ei saa, see on meie järelkäijate legend. Jah, me olime esimene kursus, kus õppisid ka lavastajad. Meie töö oli teistsugune, me tegime rohkem tööd ja saime rohkem praktikat oma kursusekaaslastest lavastajate käe all. Kuulsus? Me ei mõelnud sellest, olime selle asja sees,” ütles Külliki Saldre.

Vanemuise näitlejanna meenutas, kuidas tookord Rapla keskkooli saalis käisid esinemas lavakunstikateedri teise lennu tudengid. Meenutas, kuidas tollased lavakad Kehtnas mängisid Aleksis Kivi „Seitset venda”. „Need olid kaks asja, mis ajendasid proovima lavakasse pääsemist.”

Näitlejanna sõnul imestab ta siiamaani, et selline uje tüüp nagu tema õppima võeti. „Ma arvan, et minu isiklikuks arenguks ja edasiliikumiseks oli see, et õppisin ja sain näitlejaks, väga õige tegu.”

Uku Uusberg palus saalitäiel noortel silmad kinni panna ja tõsta käsi, kes mõtleb ja on mõelnud lavakoolile. Silmad kinni sellepärast, et siis teised ei näe. Käsi tõusis üsna palju, ja mitte vaid tüdrukute omi. See andis lootust, et ühisgümnaasiumi näitlejaks saanutele on peagi lisa loota. Uku Uusberg rääkis lavakoolis õppimisest ja oma gümnaasiumiajast, mida peab tänaseni õnnelikuks.

Helen Rekkor ütles, et tal on hetkel käsil lavastaja diplomitöö. 27. mail esietendub Tartus Genialistide klubis etendus „THEISED”, kus näitlejateks tema kursusekaaslased. Küsimuse peale, millest lugu pajatab, arvas noor lavastaja, et sellest rääkimine läheks pikaks, aga seal olevat üleval need mõtted, millest mõtlevad tema eakaaslased. Üllatavalt haakus see Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatava näidendiga „Pea vahetus”, kus peaosades Priit Võigemast ja Märt Avandi. „Me oleme Raplast,” ütles Uku Uusberg ja sellega tundus palju öeldud olevat.

Kõik kooli tänaste õpilastega kohtuma tulnud ütlesid ennast teatritööle sättivat. Kes proovi, kes vehklemistundi, nagu tudeng Mikk Jürjens lavaka kahekümne kuuendast lennust.

***

Näitleja Aivar Tomminga lugu Voldemar Pansost

Voldemar Panso oli kahtlemata Eesti kõikide aegade suurim teatrimees. Me tegime esimesel kursusel lavakas loomaetüüde. Panso vaatas meid aeg-ajalt üle. Ma tegin loomaetüüdi, kuidas ürginimene sööb toorest liha ja muutub loomaks. Pika etüüdi tegin, higi lahmas, mängisin ja mängisin pikalt. Panso vaatas teised etüüdid ka ära, ta ei tundnud meid nimepidi, aga ütles nii: „No kui kunsti juures higi hakkab jooksma, siis see õige kunst ei ole.” Siis ma mõtlesin, et nii, nüüd on minuga kõik. Ei olnud kõik, õnneks.