«Küll oleks tore optimist olla.»

Jaanus Kulli, SLÕhtuleht

«Kuna ma olen pärit kehvadest oludest, siis mu sünnipäevi ei peetud. Esimest korda tähistasin ma koos mõne sõbraga oma 18. sünnipäeva,» ütleb Vanemuise näitleja Hannes Kaljujärv, kel homme on esimene suur juubel.

Kaljujärv ja Vanemuine on lahutamatud. 1979 lõpetas ta Evald Hermaküla juhitud Vanemuise stuudio ning töötab alates sellest ajast Vanemuise teatris. Juubelit võtab ta kui paratamatust ja vaataks sellest parema meelega hoopis mööda. Kui vaid saaks.

Kaljujärv on Kaljukits: kõrgustesse rühkiv, sinna, kus on vähem võõraid silmi. Laupäeval astub ta publiku ette tema juubeliks taastatud lavastuses «Potteri lõpp», mille omal ajal tõi lavale Mati Unt, kes Kaljujärve sõnul on tema teatriteel olnud üks olulisemaid teenäitajaid.

Tähistad homme esimest suuremat juubelit. Kui suur sünnipäevapidaja sa üldse oled?

Suhtun nendesse tähtpäevadesse nagu paratamatusesse. Et nad lihtsalt tulevad ja midagi pole teha.

Kui vanalt sa oma esimest sünnipäeva mäletad?

Kuna ma olen pärit kehvadest oludest, siis mu sünnipäevi ei peetud. Esimest korda tähistasin koos mõne sõbraga oma 18. sünnipäeva. Selle algust ma mäletan, aga lõppu mitte. Selline poolik mälestus.

Kui oluline või tähtis 50. verstapost sulle on?

Eks ta ole ikka tähtis, ei saa sellest üle ega ümber. Ma ei oska seda küll täpselt sõnastada, aga midagi on väga läbi. Ega see sündmus väga rõõmus ole.

Oled mõelnud, et äkki paremad aastad on juba seljataga?

Ma ei taha sellele mõelda, sest siis ma muutun nukraks. Aga võib-olla on parimad aastad veel ees. Eks elu läheb nii nagu läheb.

Hirmu vanaduse ees tunned?

Ma ei tea, milline see on. Ma ei ole kogenud. Veel. Kuigi öeldakse, et kui selles vanuses miskit viga ei ole, siis oled juba surnud. Aga ei oska jah, hirmu tunda.

Teater on imedemaa, kus võib sündida mida tahes, aga kui võtta reaalselt, siis Hamletit sa vist ikka enam ei mängi. On neid rolle palju, mis on sinust kui näitlejast mööda libisenud ja millele oled pidanud vaid pika pilguga järele vaatama?

Ei ole. Olen saanud väga palju häid ja erinevaid rolle mängida ning selles suhtes ikka nii õnnelik kui üldse olla saab. Selles mõttes on väga hästi läinud.

Mis ikkagi sind nii kaua on Vanemuises kinni pidanud?

Omaenda mugavus ja laiskus.

On sind kutsutud mujale?

On, aga olen alati ära öelnud. Aga mis sa poosetad, võib-olla ei kutsutagi enam. Teatakse, et seda pole mõtet kutsuda, see niikuinii ei tule. Aga siis tulen ise. Kui enam ei kutsuta, siis lähen ise. (Naerab.)

Mida ootad oma sünnipäevalt, mida Vanemuises laupäeval uhkelt ja tuledesäras peetakse?

Mina kohe kardan seda. Ma ei taha. Tõesti, ma kardan ebamugavustunnet. Olen ju käinud sellistel sünnipäevadel ja kujutan ette, kui vastik on juubilari nahas olla.

Oled inimene, kes väljaspool lava pelgab tähelepanu?

Pelgan jah. Kaljukitsena pürin küll kõrgemale tähelepanu järele, aga samas ju mägedes palju silmi ei ole.

Millest kõige rohkem rõõmu tunned? Tööst, lastest?

Kõigest tunnen. Samas kadestan optimistlikke inimesi. Ma tahaks ise nii väga selline olla. Küll oleks tore optimist olla.

Et sina siis pole?

Ma püüan väga olla.

 

40 osatäitmist

Vanemuises Hannes Kaljujärve kontol on Vanemuises ligikaudu 40 osatäitmist. Peale selle on ta mänginud ka Tallinna Linnateatri, Viljandi Ugala, Rakvere teatri, Emajõe Suveteatri ning Rootsi teatri Unga Riks lavastustes ning filmides «Narva kosk» ja «Jüri Rumm» ning telelavastuses, millest viimane seriaal «Õnne 13».

1990. aastal pälvis Hannes Kaljujärv Eesti Teatriliidu aasta eripreemia, 2001. aastal preemia «Draama» festivalil, 2003. aastal Helmi Tohvelmanni preemia ja 2004. aastal riigi kultuuripreemia. 2004. aastal valisid kolleegid ta aasta vanemuislaseks.

 

«Hannes, see on tõsine mees.»

Andres Dvinjaninov, ansambli Kaunimate Aastate Vennaskond liige: «Mäletan üht lugu, kuidas me 4–5 aastat tagasi Finn Poulsenil Rootsis külas käisime. Hannes on kõige täpsem inimene, keda tean: alati õigel ajal või pigem varem kohal, ta ei hiline mitte kunagi. Tema jaoks võrduks hilinemine… no ma ei tea, millega. Hakkasime tookord Rootsis laevale ehk Stockholmi sõitma. Hannes ütles, et sõidame välja kell 6 hommikul. Mina pakkusin, et lähme kell 8 – jõuab küll, laev väljub alles kell 5 õhtul. Hannes arvas ikka, et läheks varem, kondame kas või linna peal. Jõudsime siis Stockholmi, arutasime, mis kell auto juures kokku saame. Hannes arvas, et äkki on ummikud, kohtuks kaks tundi varem, siis on kindel. Mina vastu: piisab tunnist. No leppisime kokku, et kaks tundi varem. Istusime siis pärast kondamist uuesti autosse, et sadamasse sõita. Olidki ummikud, tund aega sõitsime kesklinnast sadamasse. Jõudsime kohale kell 15.55. Kai oli tühi, autosid polnud, aga mingid inimesed laeva peal. Ise veel vaatasime, et näe, mõned on meist veel varajasemad tulijad… Sõitsime siis laeva ja meie taga tõusis kohe ramp üles. Laev autosid täis, meie mahtusime viimastena peale. Ja pandi mootorid käima. Siis vaadati minu otsa: mis kell see laev pidi minema? Mina olin pileteid viimati nädal aega tagasi vaadanud ja olin kindel, et laev väljub kell 5. Võtsin piletid välja – väljumisaeg oli kell 4. Kui Hannest oma kiirustamise ja kindla peale minekuga poleks olnud, oleksime laevast maha jäänud….»