Loe

Kui tundub õige, siis on õige!

Kroonika, Jaanus Hämarsoo

Kroonika, Jaanus Hämarsoo

Menuseriaali «Hakkab jälle pihta» peaosaline Ragne Pekarev lahkus kunagi Tartust seda linna vihates, kuid nüüd on ta seal tagasi. «Hingerändurid ütleksid, et tagasitulekuks oli muu põhjus kui teater – leidsin ju siit oma abikaasa,» sõnab Ragne muhelusega suunurgas.
Vanemuise näitlejatari Ragne Pekarevi (33) tegelaskuju Veronika käitub ETV seriaalis «Hakkab jälle pihta» kui enesekeskne fuuria — ta teeb põrguks ka oma «sussist» abikaasa Raimondi (Helgur Rosenthal) elu. Ragne pärisabielu tõlkija ja luuletaja Mario Pulveriga (33), kellega koos ta kasvatab sel aastal kolmeseks saavat pisipoega, on siiski midagi muud.

Tundsid sa seriaali tehes seal hooti ära ka seiku enda elust?

Kõik, mis puudutab suhteid seriaali abikaasade vahel, on mulle võõras. Kui Tolmik (sarja režissööride Rain Tolgi ja Andres Maimiku hüüdnimi tiimis) tõi eeskujuks näiteid, siis minul ei olnud enda elust paralleele võtta, kuna näiteks näägutamine ja üksi suurte otsuste langetamine on mulle võõras teema. Muidugi on mul Veronikaga sarnaseid iseloomujooni, aga temal on need kuubis.
Veronika hakkas Raimondiga vana maja remontima ja kolis selleks ajaks väiksesse kahetoalisesse. Me abikaasaga naersime, et meil on sama seis. Remondime oma korterit ja elame seal praegu poolel pinnal kastide otsas (korter vanas puumajas asub Karlova linnaosa alguses). Meil ei ole praegu korralikku köökigi — vaid üks mini-kraanikauss elamise peale ja seegi WCs. Peseme juba pool aastat nõusid kausis. Nii et selles mõttes ma tean seda tunnet, kuidas on kitsamates tingimustes elada. Samas mõistan ka Veronika õhinat, kui asud taastama maja, millest ei tea, kui terved on selle talad ja palgid, aga lendad siiski suure entusiasmiga peale. Meil on pika ajalooga korter, austame maja tervikuna ja kõik, mis me siin ette võtame, püüame kooskõlastada vanade ehitustavadega — kõik need lubikrohvid jne. Me ootasime neli aastat oma õiget kodu, nüüd tahame selle valmimisest täit rõõmu tunda. Ei taha kiirustades otsuseid langetada, seepärast pole meil ka brigaade peal.

Kuidas sa suhtud sellisesse mehetüüpi nagu Raimond?

Mina naisena ei oleks teda abikaasaks valinud, sest tal puudub konkreetne selgroog. Ta on küll väga üllas ja eetiline, aga minu jaoks natuke ilma piirjoonteta. Samas, ma ei imesta, miks Raimond teise naise juurde läheb, sest Veronika käitub ikka vägagi enesekeskselt. Mul on endal senini suur küsimärk, miks need kaks, Veronika ja Raimond, üldse koos on. Lapsed?

Oma pärisabikaasa leidsid sa teatrist?

Ta tegi Tom Stoppardi draamale «Hüppajad» helikujundust. Meie kokkuviijaks võiks pidada kunstnikku ja helikujundajat Andreas W’d, kes oli endale leppinud samaks ajaks kaks tööd — siis ta rääkiski lavastaja Mart Kolditsale Mariost. Kui ma proovisaali sisenesin, nähes enda meelest välja nagu vana «juust», käis Marios mingi krõks ja ta mõistis kohe, et minust saab tema tulevane abikaasa. Minul võttis selle tõdemuseni jõudmine küll veidi aega, aga… nii lõpuks läkski.

Millega Mario su siis ära võlus?
(Paus.) Ta lihtsalt on väga hea ja õige inimene minu jaoks. Mul ei olegi midagi muud öelda, sest üht konkreetset põhjust või sammu siin ei ole. See on ikka nii, et kui tunned ära, et on õige, siis nii ongi.

Kui sa õppisid Tartus, hakkasid enda sõnul seda linna lausa vihkama… Ometi oled juba aastaid Tartus tagasi.

See oli aeg, kus tulin pärast keskkooli siia keemiat õppima. Tahtsin õppida keskkonnateadust, aga jäin napilt välja. Avaldus geograafiasse kadus kuhugi ära ja ma ei hakanud seda ka otsima. Olin kindel, et lähen hoopis juuksuriks, kui ootamatult helistati, et võiksin tulla keemiat tudeerima. Mäletan väga selgelt, kuidas meeshääl telefonist kostis: «Kas te valite ülikooli asemel juuksuri?» Alistusin sedamaid ja pobisesin vastu, et jah, tulen-tulen. Väikelinnast tulnud tüdrukule paistis ülikool ikka väga suure ja auväärsena.
Üürisin siis Karlovas ühe vanamehe ja tema abikaasa juures toa. Minu tuba oli läbikäidav, kõrval elas üks tüdruk, ka üüriline. Mees oli väga kontrolliv, ikka uuris, kus käisime, mida tegime, mis kell tuleme. Korteris oli vann, kus võisime pesta, aga enne pidi sinna sisse tõstma tabureti ja kausi — oled küll vannis, aga vett lased kaussi — ei mingit vee raiskamist ja duši all pesemist! Samas oli sel mehel imetore naine, kelle pärast ma sinna üldse jäin.
Aga Tartus kohanemine oli raske, nutsin ikka ka, kuna ma polnud seni perest eemal olnud. Ja keemia mulle tegelikult ei meeldinud. Kui sinna lisada veel iganädalane bussisõit koju Järvamaale ja tagasi, kaasas kahekümnekilosed kotid — moosid, kapsad, kaalid; nagu kaamel lasin kogu aeg ringi —, siis hakkas ühel hetkel vastu ja ma tõesti ei tahtnud enam Tartusse minna.
Hingerändurid ütleksid, et tagasitulekuks oli muu põhjus kui teater — leidsin ju siit oma abikaasa, aga mina sellesse ei usu. Kui oleksin mujale läinud, leidnuks vast kellegi teise või jäänuks päris üksi, kes teab. Ikka arutleme vahel, et mis oleks, kui… ja täname õnne, et Vanemuisest öeldi, et pange kursuse pealt punt kokku. (Lisaks Ragnele tulid Vanemuisesse Markus Luik, Martin Kõiv ja Laura Peterson). Selle pundiga tegime kohe Ingomar Vihmari käe all Mati Undi «Tühiranda».

Lavakas, kus näitlejahakatis võetakse n-ö koost lahti, pole just kergema vastupanu teed minek?

Jah, ja mõni ei saagi pärast seda enam tagasi kokku. Minulgi võttis see enese kokkupanemine aega veel mitu aastat pärast lavakat. Sain sinna sisse alles teisel katsel. (Muigab) Läksin sinna terve inimesena, teadsin, kes ma olen, mida valesti ja mida õigesti teen — vähemalt enda meelest. Aga seal tundusid kõik nii andekad, kursaõed nii ilusad, et… Tekkis tunne, et ma ei oska mitte midagi — sain aru, mida mult tahetakse, aga ei saavutanud seda. Nii tekkis tohutu kramp ja jalad kadusid alt. Keskkooli näiteringis saadud enesekindlus kadus lipsti. Lavakas selgus, et ma ei oska rääkida, rüht on vale, sarnakramp, mängitsen jne. See kõik oli muidugi õige, aga kõige rohkem kurnas ära vaimne pool — ma ei saa hakkama… Hinded olid ka sellised, et rahuldav, hea, hea… Pingutad enda meelest nii hästi kui oskad, aga ikka on halvasti. Mäletan, et kui kooli astusime, siis kaks lendu eespool olnud Evelin Võigemast (lõpetas 20. lennu, Ragne 22.) ütles meile sissesaamispäeval, et esimesed kaks aastat muretsete te selle pärast, et teid välja ei visataks, järgmised kaks sellepärast, kas teid kuhugi tööle võetaks. (Naerab.) Nii et see oli üks suur muretsemine!
Tagantjärele ma saan muidugi aru, mida ma valesti tegin — õppisin liiga palju. Kui midagi oli vaja õppida, tegin seda üksi, ei läinud teistega kellegi suvilasse ega jaganud kirjandusraamatute lugemist — teised lugesid igaüks ühe raamatu ja rääkisid siis ümber, millest jutt, aga mina õppisin üksi. Tundus, et nii on kindlam. Aga lugeda oli ju meeletult palju, kulutasin sinna energiat, mida võinuks eriala-tunnis kasutada. Tegelikult oleksin võinud üldse vabamalt võtta — vahet pole, et saad filosoofiaeksami kolme, ei pea olema viieline! Minul oli see aga alates põhikoolist sees — olin ju oivik. Enam-vähem kõik viied ja näiteringile lisaks ka sport ja laulukoor.

Lavaka ajal oli mul üks hea sõber, kes viis mind hooti loodusesse, rabasse jne. Mitte nüüd nii, et puid kallistama ja sammalt nuusutama, aga lihtsalt ennast laadima. Praegu tõmbame perega aeg-ajalt olmepistiku seinast ja teeme väljasõite — näiteks pakime kateloki ja toidukraami ning lähme Saadjärve äärde pastat keetma.

Oma Lydia Koidula rolli üle oled ilmselt kõige uhkem?

See oli tõesti roll, kus sain esimest korda olla rohkem kui viis minutit laval. Seda viit minutit mõtlen tinglikult — see tähendab, kas sul on läbiv roll või sa käid aeg-ajalt mingit sutsu tegemas. «Tühirannas» olin küll ka kogu aeg laval, aga seal «vedasid» mehed. Kuni Koidulani polnud mul teadmist, kuidas jagada kolm tundi oma energiat nii, et lõpuni jätkuks. Pärast seda tulid juba «Loss» ja «Hunt-luts». Nüüd andis Ain Mäeots mulle «Fanny ja Alexanderis» Emilie rolli, mille üle olen väga tänulik.

Sutsakad, kus näitleja käib laval esimese vaatuse alguses ja tuleb teist korda alles teise lõpus, ilmselt tapavad? Kuidas lava taga vahepeal aega sisustatakse?

Oleneb inimesest — kes ajab juttu, kes niisama… Kui tegin pisikese osa Ingo Normeti lavastuses «Suurema kurbuseta», siis lavaproovide ajal ma kudusin — kudusin endale kleidi! (Naerab.) Aeg-ajalt mõni kolleeg tuli mulle tsiteerima Komissarovit, et «te koote ennast siit teatrist välja!». Koma vist ei salli kudujaid, aga minu meelest on käeline tegevus kõige parem, saan jälgida ka etenduse kulgu. Ma ei saa aru neist, kes loevad! Kuidas saab keskenduda raamatule, kui pead poole kõrvaga kuulama, kus maal etendus on? Ja siis igaüks, kes mööda läheb, küsib: mida loed? Kuidas sa nii keskendud? Mõni suudab, mina mitte.

Aastatetaguses «Ruja» rockooperis olid laval alasti tüdruku rollis. Teeksid veel selliseid asju?

«Ruja» roll tuli mulle natuke hellal hetkel. Kui ma nüüd seda teeksin, suhtuksin alastivõttu teistmoodi. Küll mitte «lõdva randmega», aga teisiti. Siis ma ei olnud valmis seda tegema. Meil olid lavastajate Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga sel teemal pikad arutlused. Ma sain aru, milleks see tüki seisukohalt vajalik oli, aga kokkuvõttes oli see mulle suur eneseületus.
Me oleme küll näitlejad ja meie keha on meie töövahend, aga personaalselt oleme ikkagi kõik erinevad inimesed ja see, milliseks kujuneb sinu näitlejavabadus, võtab kõigil erinevalt aega.
Ma ei saa öelda, et alastivõtmine oleks mind tol hetkel kuhugi suunas avardanud. Tunne oli nii vale. Nüüd ma mõistan, miks Tiit ja Ene-Liis sellel hetkel minust aru ei saanud, ja mina ei tekitaks tänasel päeval sellest nii suurt probleemi. Ju siis oli tol ajal vaja aega, et atra seada, nagu ütleb vanasõna.

Praegu ei ole alastuses laval ja filmis enam midagi väga harukordset, selliseid stseene jagub nii etendustes kui ka filmides, näiteks «Kertus».

«Kertut» ma ei ole veel näinud, küll aga käisin «Nümfomaani» 1. osa vaatamas. Mina sellises filmis kaasa teha ei saaks, isegi kui maailmanimega lavastaja paluks.
Stacy Martin oli oma seksuaalsuses nii vaba. Mul on piirid ees ja selleks piiriks pole mitte abikaasa — ma saaks seda praegu teha vabamalt kui enne abiel-Bumist, sest toetav inimene on kõrval —, vaid mu keha. Võin ju proovida end mõttega veenda, aga kui keha ütleb ei, siis nii on.

Milline on sinu suhe seksuaalsusega?

Minu suhe seksuaalsusega on austav. Nii ongi — austa oma keha, seksi ja seksuaalsust.

Kui palju sul jagub lapse, mehe, teatri ja kodu renoveerimise kõrvalt iseendaks ja naiseks olemise aega?

Mul ei kogune seda vajadust. Kodus olengi ju mina ise ja aega enda jaoks saan piisavalt. Kuna mees töötab kodus, siis saame aega paremini planeerida. Ja naiseks olemine… mul on ka see olemas. Ennast niiöelda üles lüüa saan ma teatris — muul ajal ma seda ei vajagi. Meil ei ole ka kodus seda plaani, et ohh, saaks lapse mõnel õhtul ära anda, et läheks koos…

…romantikat tegema?

Midagi sellist. Romantikat me ei planeeri, oleme üldse vähesed planeerijad, kõik kulgeb kuidagi sujuvalt. Kui tuleb tunne peale, siis laps magama ja pühendume teineteisele — arutame «maailmaasju» ja joome veini. Selles mõttes me ei ole, jah, just klassikaline paar, et vajaksime restoraniskäike. Naisena saan ma nii palju hoolitsust ja hellust, et ma ei pea seda igatsema. Ja üllatusi tuleb suvalisel hetkel. Meil ei ole nii, et naistepäeval peab tooma lilli ja pulma-aas-tapäeva ei tohi unustada! Kui tunne tuleb, teeb üks teisele kingituse või on suvalisel päeval lilled kodus. Korra on olnud isegi nii, et ma ei märganud terve päeva aknalaual olevaid lilli. Alles õhtul avastasin — lilled! Kuidagi mulle just sellised üllatused meeldivad, mis ei ole suurelt presenteeritud ja — abikaasale sobib ka just selline variant. Meil ei ole ka seda kommet, et jõuludeks peab kindlasti kingituse tegema — kui on õige asi leitud, siis küll, aga kui see õige asi tuleb alles suvalisel m aip äe vai, saab abikaasa jõulukingituse mais.

Mille jaoks sa aega võtad?

Praegu võtan ma aega remondi tegemiseks. Olen selles suhtes väga põhjalik — tuulan netis, et teada saada, kumb on ikka parem, kas lubi- või savikrohv, kas segada see ise kokku või osta poest jne. Aga aeg-ajalt tuleb lihtsalt molutamise tunne peale. Siis ei teegi muud kui vaatan süümepiinadeta arvutist seriaali, mis ei nõua mõtlemisvõimet. Esialgu püüdsin samal ajal pesu triikida, aga siis ütlesin endale «ei», tuleb osata ka molutada. (Naerab.)

Millest sa unistad?

Ma pole unistaja tüüpi. Mul on lihtsad eesmärgid — et oleks oma kodu, kus saaks mõnusalt süüa teha, lugeda… On ka tööalased eesmärgid, mis küll nihkuvad, aga ma ei unista rollidest või reisidest. Mis tuleb, see tuleb. Võimalik, et mul on praegu selline periood — pakun välja, et kuni järgmised kümme aastat! —, mille sisuks on kodu- ja pereloomine. Tegin endale vahepeal palju etteheiteid, kui kuulsin, et kes kaitses raseduse ajal magistrikraadi, kes tegi imiku kõrvalt doktoritööd. Ma ei suutnud imetamise ajal tavalisest ajaleheartiklistki läbi närida. Mõtlesin, et huvitav, kas kogu minu intelligents jäigi nüüd sünnitusmajja. (Naerab.) Aga siis mõtlesin olukorra enda jaoks läbi ja lasin olla: keskendun praegu perele ja tööle. See on valikute küsimus — millal millelegi pühenduda. Näost rohelisena ja magamata tööl käia ja koolis õppida ning lapsi kasvatada pole minu rida. Saan õppima minna ka hiljem. Olemegi abikaasaga võtnud eesmärgiks, et me ei pungesta üle.

SERIAALI REŽISSÖÖRID RAIN TOLK JA ANDRES MAIMIK:

Kuidas oli Ragnega töötada?

Väga värskendav ja inspireeriv. Ragne lähenes Veronika rollile põhjalikult ja analüütiliselt: ta oli kodus iga repliigi, iga karakteri keerdkäigu läbi mõelnud. Oma tegelaskuju kohta oli tal alati õigeid ettepanekuid, mõne koha peal esitas ta isegi sedavõrd detailseid küsimusi, et ^ me olime sunnitud vastama «mök-mök». Kui talle midagi ei istunud siis ta selle koha peal ka tuututas ning me leidsime üheskoos oluliselt etema lahenduskäigu. Ta puhus sõna otseses mõttes elu sisse meie pisut stereotüüpidesse kalduvasse tegelasse. Ragnes avastasime võimsa koomilise potentsiaali: olgu see siis flirt, kimbatus, armukadedus, manipuleerimine või isegi meeleheide – igasse stseeni, igasse suhtesse lisas ta oma kelmika nüansi, mis muudab tegelaskuju kui mitte armastusväärseks, siis inimlikuks kindlasti.

Palju on selles seriaalis võetud teie endi elust?

No midagi on, aga mis täpselt, jätame eneste teada. Üht-teist on kokku kombineeritud erinevatest juhtumeist, mis on toimunud me tuttavatega. Mõnede asjade puhul ei saagi kindlalt öelda, et kas need on reaalselt juhtunud või on tegemist müütidega. Aga nagu müütide puhul, polegi oluline, kas sündmused on päriselt aset leidnud, peaasi, et neid usutaks. On seal vahet, kas pime muusik Homeros tegelikult kah elas või kas tema liiase ja Odysseuse lugulaulud ette kandis… Igatahes toetumine elule enesele annab meile kindlama jalgealuse, sest nii saame öelda, et me teame, millest räägime.

Kui palju on Veronika tegelasel sarnasusi Ragne endaga?

Väliselt on nad päris sarnased. Mõlemal on ilus naeratus. Mõlemad on pikad, saavad enamikele meestele ülevalt alla vaadata. Mõlemad töötavad näitlejana. Mõlematel on mees ja laps(ed). Mõlemale meeldib ehitada. Ilmselt sellega need sarnasused piirduvad. Või siiski – kuidas tal õnnestub Veronikat nii veenvalt kehastada, kui tal poleks temaga ühtegi salajast ühisjoont… 

 

30.01.2014