Aivar Tommingas soovib ellu rohkem turvalisust
Kuigi viimasel nädalal on Vanemuise väikeses majas olnud sõna otseses mõttes hullumaja, leidis veerand sajandit näitleja ametit pidanud Aivar Tommingas mahti küsimustele vastamiseks aeg maha võtta.
Kui palju te tavaliselt mõtlete uuele osatäitmisele, kui asute pärast proovi koduteele Jaani kiriku poole?
See sõltub sellest, kui palju on proove tehtud ja kui palju on esietenduseni aega.
Praegu on laupäev ja «Lendas üle käopesa» esietenduseni on jäänud nädal. Kui tugevalt käib teie peas ringi vaimuhaigla patsientide nõukogu esimehe Hardingi roll?
Praegu näen ma võimalusi minna ühte ja teist ja kolmandat teed pidi. Mulle ei ole veel päris selge, millise neist valin. Lavastaja Mart Koldits aitab seda teha, ta on noor, aga suudab näitlejat väga palju aidata.
«Lendas üle käopesa» tegevus käib vaimuhaiglas ehk hullumajas. Kas vaatajad võivad laval vihjamisi ära tunda oma igapäevast elu?
Jah, selles on paralleele meie tänase päeva, meie eluga meie riigikeses ja selles maailmas.
Kui hull on praegu meie igapäevane elu?
Eks ta ole paljude lahtiste otstega. Nii nagu mu Hardingi roll ei ole veel päris selge – aga selgus tuleb! –, niisama võib öelda meie riigikese kohta. Elu tundub natuke kindlusetu. Kodanikel oleks vaja suuremat kindlustunnet ja turvalisust.
Kuidas teie toimite, kui elu oma probleemidega suuri pingeid tekitab?
Ükskõik mis juhtub, ma püüan kõigepealt sellest üle olla. Ja siis tegelen millegi muuga – teen muusikat ja puhkan end välja. Ma püüan probleeme juba eemalt ära tunda.
Kuidas näeb välja teie muusikategemine?
Mõnikord heliseb mul peas igasuguseid meloodiaid, millest oleks vaja lugu või laul kokku panna. Et nüüd on pingelised proovid, siis ma muusikaga ei tegele, kui aga tuleb ajakest, siis teeme jälle bändi.
Mis on bändi nimi?
Tommingas & Casanova. Teeme bossanoovasid ja svinge. Järgmine esinemine on 6. märtsil Shakespeare’i kohvikus.
Miks te just sellist muusikat teete?
See on vaikne ja läheb mulle kõige paremini hinge. Keskkooliajal sai tehtud hendrixeid ja zeppeline – eks need ole siiamaani samuti lemmikud.
Mis oli teie esimene bänd?
Kui käisin Rapla keskkooli kaheksandas klassis, oli vokaalinstrumentaalansambel Omega. Käisime ühes klassis Anne Veskiga ja mängisime tolleaegseid poplugusid, mille sätteid tegi tema vend.
Väga edukas bänd oli, laulsime kolmehäälselt ja käisime isegi televisioonis.
Mõnigi tartlane seostab teid kui muusikut ansambliga Kolmikhüpe?
Kolmikhüpe oli muidugi Tartus tuntum kui Omega. Jüri Rosenfeld pani selle 1980. aastate alguses kokku. Oli päris kõva sõna, meil oli bändis ka neli toru, tegime funkit ja…
Milline on teie muusikaline haridus?
Muusikat ei ole ma päevagi õppinud. Arusaamine, et ma tahan seda teha, tuli kahjuks liiga hilja – umbes sellel ajal, kui ma lavakunstikateedrisse läksin.
Miks tahtsite näitlejaks õppida?
See on puhas juhus, et ma olen näitleja. Kui ma poleks sattunud Toompeale lavakunstikateedri ukse taha, siis ei oleks minust näitlejat saanud. Sõber võttis kaasa, sain eelvoorust edasi, tuli uuesti minna, sain veel edasi ja lõpuks olin vastu võetud.
See on see, et ühel päeval oled kohas, mis määrab kogu su edasise saatuse.
Kes oleksite siis, kui te ei oleks näitleja?
Rapla keskkoolist tahtsid kõik TPIsse minna. Klassiõde, Omega laulja ja klahvpillimängija Anne läkski TPIsse ja lõpetas hiilgavalt majandusteadlase diplomiga.
Kuidas sattusite tööle Vanemuisesse?
Meie üht diplomietendust Saaremaal nägi Viljo Saldre, kes töötas tol ajal Vanemuises kirjandusalal, tema kutsuski. Ja mis veel – minu kursusejuhendaja Kaarin Raid oli juba Vanemuises lavastajana tööl ja ta võttis Tartusse viis inimest oma kursuselt.
Vabandust… (Intervjuud katkestas ajakirjaniku mobiiltelefoni helin.) Miks teil mobiiltelefoni ei ole?
Mulle tundub, et see ahistaks mind. Mul oli küll mobiil, kui need olid veel hästi suured, aga ma viskasin ta minema. Abikaasal on, ja et me oleme enamvähem aasta ringi koos, töötame ja puhkame koos, siis ühest telefonist piisab.
Olete 25 aasta jooksul mänginud edukalt sõnalavastustes, kuid saanud kiita ka osatäitmiste eest muusikalides. Kumb on mõnusam, kas draama- või muusikalilava?
Kõik muusikalide osad, mis ma olen teinud, on hästi raskelt tulnud. Näitlemisega saan küll hakkama, aga ega ma ju nii väga laulja ei ole.
Kuidas nii? Viimane muusikalis osalemine, Georg Malviuse lavastatud «Oliver», tõi ju teile Fegini osatäitmise eest kaasa kiidusõnu.
Tore, kui kiidetakse. Mulle meeldis seda teha, sest Malviusega koos töötada on draamanäitlejale puhas rõõm.
Kevadel tekib teil taas selline võimalus. On ju teid valitud laulma Heroodest rokkooperisse «Jesus Christ Superstar», mida hakkab lavastama Malvius…
Jah, kuigi osa on väiksem, tahan seda igal juhul teha.
Millisel kohal on teie elus olnud sport?
Omal ajal sai korvpallitrennis käidud. Tugitoolisportlane olen siiamaani ja olen kursis, mis spordielus toimub.
Millal viimati palli põrgatasite või jooksmas käisite?
Veel mõni aasta tagasi püüdsin korvpalli mängida, aga sain trennis sellise paugu, et ei tahtnud enam tagasi minna.
Näitlejale on sport natuke vastunäidustatud. Kui sa ikka õhtul pead etendusele tulema kipsis jalaga, siis… On olnud juhtumeid, et pead kärutama laval ratastoolis partnerit, sest ta on päeval trennis käinud. Olen mõnikord hommikuti jooksnud jõe ääres Jänese rajal. Viimati käisin sügisel, eks ma varsti jälle ürita.
Jooksmist olete alustanud ja lõpetanud Jaani kiriku kõrval. Kui see ilus hoone valmib, siis mida soovitate teha selle kõrval paikneva, kuid sinna stiililt sobimatu hruštšovkaga, kus te ise elate?
Jätame selle küsimuse välja. Ma ei taha sellest rääkida, sest ma ei soovi halba kellelegi, kes seal majas elavad.