Aivar Tommingas: Paar laulukest nõuab kõvasti tööd
Sirje Pärismaa, Maaleht
Draamanäitleja Aivar Tommingas, kes ka muusikalirollidega südameid vallutab, on koolipõlves koos tulevase tähe Anne Veskiga bändi teinud ning astub suvel koos tippsolistidega lavale.
Kas tähesäras Broadway gala Tartu laululaval ajab teid pabinasse ka või võtate seda pigem taaskohtumisena vanade tuttavatega? Neljast väliskuulsusest kolmega olete ju varemgi koos laulnud: Stephen Hanseniga laulsite Vanemuise “Jesus Christ Superstaris”, Carolin Fortenbacheri ja Helen Hobsoniga mullu Tallinnas Webberi galal, kuhu Webberi kompanii just teid koos Maarja-Liis Ilusaga Eesti lauljaist välja valis.
See tekitab stressi ja toob muret juurde. Näen ju, kui hästi mõned end laval tunnevad, laulmine on neile väga omane, mulle aga väga pingutav. Stress tekibki mõttest, et ma pole pärislaulja. See on meeletu töö, jõudmaks sellisele tasemele, et paar laulukest ära laulda. Olen diletant, kes ei peaks selliste solistide kõrval üldse esinema.
Mis te räägite, nii see saalist küll ei tundu, olete vägagi sõiduvees!
Kui see välja ei paista, siis on ülesanne täidetud. Kuid ega ma endaga ise rahul ole, ma ei tunne, et oleksin selles elemendis mis peab. Omavahel väikses seltskonnas laulda on teine asi. Suurel laululaval üles astuda on ikka suur hirm.
Kuidas hirmust vabanete?
Ega sellest saagi lahti, tuleb oma etteaste pinge all ära teha. Et enam-vähem välja tuleks, peab palju-palju harjutama. Pean suvel selle nimel tööd tegema.
Mida siis teete, kas ka hääleseadet?
Kes see minuga ikka tööle hakkab, ikka ise teen hääleaparaadiga tööd ja hoian lauluhäält vormis. Need on kaks eri häält, draamanäitleja ja laulja oma – kuigi ega ma päris lauljahäält teegi, minu lavalised esinemised kalduvad rohkem dramaatilisele poolele, aga etteantud noodid pean ära laulma. Mis seal salata, mõned partiid on mulle kõrged. Olen madalam bariton. Et kõrged noodid ära laulda, tuleb viia häält päev-päevalt kõrgemaks. Selleks on omad nõksud, mida tavakuulaja ei tea.
Nii nagu Endel Pärnal, kes suutis oma pere kolme noodiga ära toita?
Tema oli fenomenaalne. See oli teistmoodi lavaline tegutsemine, inimhingeni jõudmine. Seal ei olnud laulmisega sõna tõsises mõttes midagi pistmist. Ma ei suudaks iialgi midagi sellist korda saata.
Olete nii tagasihoidlik ja kitsi enesekiitusega, kuigi olete publiku lemmik. Olen ise olnud tunnistajaks, kuidas mitmeski lavastuses, nagu “Jesus Christis” Heroodesena, “Catsis” Testamenticusena, “Oliveris” Faginina oli teil hoobilt publik peos ja aplaus suurem kui n-ö pärislauljaile.
Siin ei pruugi olla midagi tegemist lauluhäälega. Nagu Pärnagi kohta ütlesin, on teised teed, jõudmaks publiku südameni. Kui mind panna kõrvuti Broadway primadonnadega, siis ma ei suuda võistelda nendega igapäevategevuses. Ma pole muusikalikarussellile sattunud sellepärast, et oleksin eriline täht, pigem pole paremaid võtta olnud! Tahaksin ikka draamanäitlejana midagi korda saata. Kuigi tegelikult tahtsin kunagi hoopis heliloojaks saada…
Kas koolipõlves Raplas bändi tehes?
Jajah. Tunnen, et oleksin võinud sel alal midagi korda saata. Seda ei saa muidugi kuidagi tõestada, kuid mõned lood olen teinud, millega rahul olen, need on sellised bossanovalikud džässlood (Tommingas teeb sõpradega bändi Cassa Nova. – S. P.). Ma ei taha levimuusikat teha. Mu lemmikhelilooja on Bach. Arvan, et saan temast aru. Mul on tunne, et olen eelmistes eludes olnud sealkandis ja tean seda maailma paremini kui ühtegi teist.
Kas see eriline suhe Bachiga tuleb kasuks ka eelseisval kohtumisel Pädaste mõisas (Vanemuine etendab seal Paul Barzi komöödiat “Võimalik kohtumine”)?
Loodan väga! Tahtsingi seal Bachi mängida, aga lavastaja arvas, et hoopis Händelit. Ega mul sellegi vastu midagi ole.
Lastemuusikakool pole teid Bachiga vist siis piinanud?
Ei, olen iseõppija. Aga keskkoolis hakkasid meeldima muusikateooria raamatud. Lugesin asjust, millest midagi aru ei saanud. Mulle meeldis, kuidas noodijoonestikul mitmehäälsed asjad liiguvad.
Nooti ikka tunnete?
Toksin lood klaveri peal välja. Kuid tundmatut asja noodist ei mängi.
Kas vahel kooliaegse bändikaaslase Anne Veskiga veel koos esinete?
Sügisel tegime kontserdimajas ühe laulukese koos. Minu poolt ei kukkunud eriti hästi välja, aga rahval oli hea meel. Anne on hästi vahva, temaga oli mõnus bändi teha ja muidu suhelda. Imetlen, kui hästi Anne hääl vastu peab suure koormuse juures.
Milline tähtsus oli koolibändil noorele mehele Aivar Tommingale?
Väga suur. Sain esinemisjulgust ja kindlust, et üldse lavakasse minna. Tegime kõvasti tööd, isegi kolmehäälselt laulsime. Tarifitseerimisel saime kõrgeima kategooria, millega avanesid esinemisvõimalused. Isegi televisiooni pääsesime! Esinesime saates, kus ülikoolide rektorid rääkisid oma koolidest.
Kui tollal oleks otsitud superstaari, kas oleksite kaasa löönud?
Omal algatusel ilmselt mitte. Omaalgatuslikult pole mul üldse elus palju juhtunud, ikka kellegi mõjul!
Teie abikaasa Mare Tommingas on Vanemuises balletijuht. Kas teie kolm last on ka teatri ja muusika poole kaldu?
Tütar läheb VI klassi, poisid õpivad kõrgkoolis ja on teatrist väga kaugel, pole neid tahtnud siia vedada. Teater on suur stress ja väga raske töö, kuigi see ei paista välja. Näitlejastaatus pole enam see, mis oli. See teeb mulle natuke muret. Omal ajal kuulus näitleja ühiskonna eliidi hulka, nüüd on mandunud. Näitlejakutsel pole enam seda kaalu. On tekkinud meelelahutajastaatus ja see kleebitakse näitlejaametile külge. Ma ei taha olla meelelahutaja, tahaksin olla midagi rohkemat.
Kas suvel puhkuseks ka aega jääb? Kus olete n-ö omas elemendis?
Rapla lähedal maakodus, see on mu vanaisa talu. Nii palju, kui aega jääb, olen seal. Kahjuks on see Tartust natuke kaugel, et tihemini käia. Eesti on ju väga suur.