Aivar Tommingas: lapsed on mu parim ja vahetuim publik

Tartu Linnaleht ajas juttu üleeile oma 50. sünnipäeva pidanud Aivar Tommingasega, kes on tänaseks Vanemuises näitlejana töötanud enam kui veerand sajandit.

Oled põline tartlane?
Pean ennast tartlaseks. Lapsepõlvelinn on Rapla ja sinnakanti kavatsen aastate pärast tagasi minna. Rapla lähedal on minu vanaisatalu. Ühelt poolt ei saa juurtest lahti, teisalt pakub rahuldust oma kätega millegi tegemine. Füüsiline töö hoiab ka vormis. Pärast rattaga sõitmist ja füüsilist tööd tunnen end märksa paremini. Ma ei saa aru, miks nõnda väikeses linnas nagu Tartu on üldse autot vaja. Inimesed on kas liiga laisad või väga rikkad. Jõuan rattaga ka äärelinna vähemalt sama ajaga, mis bussiga sõites. Auto on peres küll olemas, aga peamiselt vanema poja käsutuses.

Mida arvad tähtpäevadest?
Numbreid ei armasta ja sünnipäevi ka mitte. Sugulastehorde sünnipäevadele ei kutsu, õigemini neid ei olegi. Ema ja isa on surnud, õde elab kaugel. Elus korra olen oma sünnipäeva ka ära unustanud. See juhtus lavaka ajal, kui nii-öelda tähtpäev meenus kuu aega hiljem. Ise läheksin sünnipäeva ajaks parema meelega metsa, aga kolleegid on tähelepanelikud ja ei lase seda unustada. Aasta lisandumist raskelt üle ei ela. Jälle vanemaks saanud, aga sellega tuleb leppida, 50 ei ole ka veel mingi vanus.

Unistuste roll on tehtud?
Võib öelda küll. See oli Don Quijote, mis õnnestus ära teha muusikalis “Mees la Manchast”. Südamele jääb aga pisut kripeldama, et tükk pole päris see, mida Cervantes tõenäoliselt ette kujutas. Et rahvale etendust söödavamaks teha, on seal palju laulu ja tantsu. Aga osa iseenesest on ära mängitud. Teine unistuste osa on Hamlet. Tegelaskuju nooruse tõttu ei õnnestu mul seda vist enam ka mängida.

Kogu elu ühe rolli mängimisest oled pääsenud?
Jah, mul ei ole olnud sellist osa, millega mind läbi lavaelu seostatakse. Sellel on nii häid kui ka halbu külgi. Sageli on üks väga hea roll olulisem kui kümme keskpärast. Ervin Abel mängis Kiirt läbi mitmete rollide, aga ta tegi seda rahvale meeldejäävalt. Ka suurepärasel näitlejal Rowan Atkinsonil on sisuliselt vaid üks roll.

Mis lähiajal tulemas on?
Juba eesoleval nädalal algab esimene Lev Tolstoi “Anna Karenina” proov. Mängin selles Kareninit. Eesti teatri sajanda sünnipäeva puhul tuleb selline lavastus nagu „Teatriparadiis”, kus mängin Vana Hirmsat. Oli teine just nõnda hirmus kui räägitakse, aga õiglaselt hirmus. Oktoobri lõpus etendub „Lotte reis lõunamaale” – järjekordne lasteetendus, aga see mulle meeldib. Ma ei pea lasteetendusi teisejärgulisteks. Lapsed on olnud mu parim ja vahetuim publik. Lastetükkide rollide eest sain kaks aastat tagasi ka Salme Reegi preemia. Tööd on palju, kuid selle üle oleks patt kurta.

Kuidas on lood lavastamisega?
Olen lavastanud, aga vähe. Enamasti ei ole ise tulemusega rahul olnud. Rahul olen „Emajõe ööbikuga”. Mine tea, ehk edaspidi hakkan tihedamini lavastama. Koos Mare Tommingasega ootab ees „Nahkhiire” tegemine. Minu roll selles on siiski pigem abijõu oma.

Bossanoovat muusikakonservi pole pannud?
Muusikaga tegelen suhteliselt aktiivselt. Meil on Vanemuise orkestri pillimeestega oma kvartett, kellega mängime Tartu kohvikutes bossanoovat ja svingi. Mõned lood oleme ka stuudios salvestanud, aga plaadini ei ole veel jõudnud. Küll jõuab veel. Samas, paar päeva tagasi laulsin ühe loo Jää-ääre plaadile. Muusikas olen siiski iseõppija.

Vabal ajal marke ei kogu?
Muudeks hobideks aega ei jää. Hommikul proov, õhtul etendus. Vahepeal marke korjata ei jõua. Mida aeg edasi, seda kauem tuleb end ka tükiks häälestada. Lihtsalt vastutus enda ees on tõusnud.

Kas tänapäevane projektikesksus häirib?
Ei häiri, aga loovinimestele võiks enam tähelepanu pöörata siis, kui midagi saavutatud. Tähtpäevade puhul pigem vähem. See kehtib ka kõikide teiste inimeste kohta.

Kuidas apsakaid üle elad?
Neid tuleb kõigil ette. Kui laval läheb midagi valesti, siis on tehtud kuskil viga – kas siis proovis või on süüdi hingeseisund. Apsakat ei saa võtta pelgalt nõnda, et mis seal ikka, käib küll. Oma tööd peab tegema hästi.